HIV-positiivsed streigist: vajame arstiabi täna

HIV-kiirtest.

FOTO: Liis Treimann

HIV-positiivsete võrgustik kogus kokku patsientide arvamused meditsiinitöötajate streigi teemal.

«Meie patsientide hulgas on palju inimesi, kel raskusi kliiniku visiiditasu ja vajalike ravimite eest maksmisega,» väidab võrgustiku projektide assistent Anastassia Peterson. «Raviteenuse eest tasumise jutt tundub tulevat nende inimeste suust, kes ei adu üldse, millised on ühe keskmise Eesti patsiendi rahalised võimalused.»

Võrgustiku juhatuse liige Jekaterina Voinova mõistab arstide nõudmisi ning arvab, et iga töötaja peab saama väärikat palka, aga kindlasti ei nõustu sellega, et palgaläbirääkimistel tuuakse ohvriks patsientide tervis. «Arstide käitumine ja oma probleemile tähelepanu juhtimise meetod on hetkel täiesti kohatu!» hüüab Voinova. «Tervise ja inimeste eludega mängimine pole kindlasti sobiv moodus oma finantseesmärkide saavutamiseks!»

HIV-positiivse Lena sõnul käib tema end hetkel ravimas hulludel päevadel ja osturallil - allahinnatud viinerid ja poole hinnaga margariin on ainus teraapia, mida ta saab endale lubada. ARV-ravimid on küll tasuta, kuid kõik muud vajalikud ravimid tuleb ju endal kinni maksta.

HIV-positiivne Eve, kelle igakuine sissetulek on 200 eurot, soovib meelde tuletada järgmist: «Patsientidel on õigus saada arstiabi! Arstid tuletagu meelde antud arstivannet! Poliitikud meenutagu viivuks, milleks nad on valitud! Hetkel pole kannatajateks ei arstid ega poliitikud, vaid patsiendid, kes on sõltuvad riiklikust tervishoiusüsteemist. Streik mõjub kroonilise haigusega patsiendi tervisele laastavalt, külvab teadmatust ja hirmu. Poliitikute ja arstidega dialoog paneb lihtsalt nördima ning konflikti lahendamisest ei tundu kumbki osapool huvitatud olema.»

«Pole õiglane, et arstiabi on hetkel tagatud vaid lastele ja onkoloogilistele patsientidele. Krooniliste haiguste puhul on kättesaadav arstiabi samavõrd oluline,» arvab HIV-positiivne Irina.

HIV-positiivne Maksim soovib näha riigis seadusi, mis tagaksid igale inimesele kvaliteetsed meditsiiniteenused. Ta leiab, et tervishoiusüsteemi normaalse toimimise eest vastutavad inimesed peaksid tunnistama probleemi olemust ning hakkama lõpuks ometi tööle. Nende tehtava töö efektiivsuse mõõtmiseks on Maksimi sõnutsi vajalik organiseerida patsientide poolne kontroll. Maksim on veendunud, et patsientide poolne kontollorgan peab sündima nii kiiresti kui võimalik, sest vastasel juhul olukord ei muutu.

HIV-positiivne Martin näeb aga olukorda tragikoomiliselt: «Kallid patsiendid! Te olete meie jaoks liiga kallid! Saage jalamaid terveks! Abrakadabra!.......ja juba nüüd pole teil häda midagi! Riigiisad saatsid raha Kreekasse ning arstid tahavad minna Soome prostituudiks. Kõikide teie haiguste vastu aitab pärnaõie tee ja naabrinaise musi.»