2020. aastaks jääb kuni kümme täismahus haiglat

План развития больничной сети

FOTO: Repro

Praeguse 19 haiglavõrgu haigla ehk põhiosas haigekassast raha saava haigla asemel peaks 2020. aastaks alles jääma seitse või kümme haiglat ning ülejäänud muutuvad perearstikeskusteks, hooldusravi, kiirabi ja osaliselt eriarstiabi pakkuvateks tervisekeskusteks.

«Reaalsus on, et eriarstiabi tuleb kokku tõmmata, kuid kindlasti jääb nüüdisaegne haiglaravi sõltumata sellest, mis see maksab, alles Tallinnas, Tartus, Pärnus, Jõhvis ning Kuressaares,» ütles sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Ivi Normet.

«Praegu on suur küsimärk, mis saab Rakverest, Viljandist ja Narvast – seal on ilmselt kauem eriarstiabiga haigla, aga järjest julgemalt räägime ka nende puhul tervisekeskuse perspektiivist,» lisas ta.

Normet kõneles uuest haiglavõrgu arengukavast, mis alles võtab kuju. Tervishoiusüsteemi reaalsest olukorrast, meditsiinitöötajate puudusest lähtuvad ideed haiglavõrgu muutuste kohta kuni aastani 2020 on radikaalsemad, kui pakkusid 12 aastat tagasi Eesti tervishoidu analüüsinud rootslased ja see, mis sai sellest lähtudes kirja Eesti haiglavõrgu arengukavasse kümme aastat tagasi.

Järelkasvu napib

Toona kõneldi minimaalselt 13st kõikehõlmavat eriarstiabi pakkuvast aktiivravihaiglast ning lõpuks jäi alles ja tegutseb tänaseni 19 haiglat. Arstide streigi ajal on hakatud taas nõudma haiglavõrgu korrastamist, mille ettevalmistustega on sotsiaalministeerium juba alustanud.

«Suurem osa haiglatest annab praegu nüüdisaegset arstiabi nii ambulatoorsete vastuvõttude kui ka haiglaravi mõttes, kuid nad ei vea neis ülesannetes enam välja – seda eelkõige personali poolelt,» esitas Normet ühe olulise põhjuse, miks haiglavõrk üle vaadata.

«Tõuseb nende vanus, kes aastaid maakonnahaiglas töötanud, ja noored hääletavad jalgadega ehk ei lähe maakonnakeskuste haiglatesse tööle,» lisas ta.

Valga haigla juhataja Marek Seeri sõnul segab otsustamatus asutuse töö korraldamist.

«Ei saa oodata, kuni väiksemad haiglad ise välja surevad, kuigi seda üritatakse läbi haigekassa lepingu teha,» ütles ta ning lisas: «Me ei lähe pankrotti ja tuleme ikka kuidagi välja.»

Seer ütles, et määramatus segab eriti neid, kes peagi Tartu Ülikooli lõpetavad ja peavad otsustama, kuhu tööle minna.

«Materjale, mille alusel otsustada, on laual küllalt,» lausus ta. «Tuleb selgelt välja öelda, kus ja milliseid teenuseid edaspidi ei nähta. Selliseid otsuseid tuleb teha keskselt, need on poliitilised otsused, mida ei saa langetada haiglajuht ega ka mitte maakonna või kohalike omavalitsuste tasemel.»

Eelmise haiglavõrgu arengukava tegemise ajal sotsiaalministri ametit pidanud Eiki Nestori sõnul on kümme aastat paras aeg, et uus kava teha. Ta tunnustas, et see töö on viimasel aastal ette võetud, kuid tõdes, et alustama oleks pidanud paar aastat varem.

Patsientidele hotellimajutus

Sel nädalal hakkavad arstide erialaseltsid tutvustama sotsiaalministeeriumile oma ettepanekuid, millest peab selguma, milliseid erialasid, millisel tasemel, kui palju ja kus Eesti patsiendid tänapäevast meditsiini arvestades vajavad.

«Väga paljudel erialadel on ilmselt tulevik see, et patsient tuleb viia senisest kaugemale eriarsti juurde, ja siis peame kompenseerima patsiendi sõidukulud,» lausus Normet.

«Seda [teavet] ootamegi erialaseltsidelt, millistel erialadel tasub ja on võimalik, et arst läheb kahe palja käega maakonna tervisekeskusse ja teeb seal ambulatoorse vastuvõtu. Ja millistel erialadel on see välistatud ning tuleb kokku leppida, kuidas katame sel juhul patsiendi kulud, kui ta peab sõitma Tartusse, Tallinna, Pärnusse või Jõhvi eriarsti juurde,» selgitas asekantsler.

Normet rääkis ka vajadusest pakkuda kaugemalt tulnud patsientidele hotellimajutust.

«Praegu jäävad väga paljud patsiendid uuringuid või diagnoosi oodates või pärast operatsiooni haiglasse, aga neile peaks haigla edaspidi pakkuma majutust, mis on veidi teise hinnaga kui haiglavoodi,» selgitas ta. «Ja tuleb eristada ka need, kes on seal sotsiaal-majanduslikel põhjustel või tervishoiukorralduse pärast.»

Enamikust maakonnakeskustes tegutsevatest üldhaiglatest peaksid aastatel 2015–2020 kujunema tervisekeskused, kus ühe katuse all töötavad perearstid (kellel on mõttekas maakonnakeskuses patsiente vastu võtta), kiirabi, hooldusravi ning osal erialadel ka ambulatoorsed eriarstivastuvõtud, võimalik, et osaliselt ka päevaravi ja päevakirurgia.

«Osal erialadel saab ilmselt väga hästi nii, et eriarst kuulub tervisekeskuse meeskonda ja töötab haiglast eemal, kuid enamikul juhtudel tuleb ilmselt leida muu lahendus,» selgitas Normet.

Tema tõdemusel on nüüdsel ajal vaja, et kõigil erialadel oleks korralik meeskond, mida suudab aga pakkuda vaid haigla.

«Kirurg ei tee kusagil polikliinikus üksi midagi, ta võib seal konsulteerimas käia, esmase diagnoosi panna või järelravi ajal patsienti jälgida,» tõi asekantsler näite, lisades, et kirurgid ei tahaks sellist tööd teha.

Jõgeva haigla juhataja Peep Põdder on veendunud, et kui kirurgil kaob haigla tagant ära, siis kaob ta üldse maakonnast ära – meditsiin on sidus.

«Meie haiglalt võeti juba arstide valveringid ära ning alles on vaid üks terapeudi valvering, aga me ei saa panna valvesse terapeuti, kes ei oska õmmelda või kipsi panna,» tõi ta näiteks.

Raviasutus kui tööandja

Normeti sõnul on küsimus, kas tervisekeskustes peaks lisaks kiirabibrigaadidele – neid peaks praeguste arvutuste järgi tulema üle Eesti senisele 90-le vähemalt kümme juurde – töötama ka erakorralise meditsiini osakonnad.

«Tänapäeva erakorraline meditsiin aga vajab tuge kogu haigla struktuurilt – operatsioonitoad, sisearstid, kirurgid, anestesioloogid, ilma kelleta muutub kohapealne abi mõttetuks,» rääkis ta.

Normeti sõnul on räägitud ka võimalusest, et tervisekeskustes võiks olla pikem perearstivastuvõtt.

«Oleme teinud ühe pilootprojekti, mis näitas, et pärast kella kümmet õhtul kergemate tervisehädadega enam abi saama ei tulda, vaid oodatakse hommikuni, rasked viiakse aga nagunii kiirabiga suurematesse haiglatesse – selleks kiirabi ju ongi,» kirjeldas ta.

Kuigi riik saab haigekassa rahakoti abil suunata haiglate tulevikku, on haigla omanikuks enamasti kohalik omavalitsus, kelle lobitöö on haiglavõrgu muudatuste kiiremat ettevõtmist edasi lükanud.

«Haiglal on oma piirkonnas palju suurem roll kui ainult arstiabi andmine ja see on igal pool maailmas nii,» tõdes asekantsler. «Haigla on ju suur tööandja, teenuste sisseostja – vaja on mööblit, pesupesemisteenust, toitlustamist või vähemalt toiduaineid jpm.»

Selgelt välja ütlemata, kuid kaude on riik väiksemaid maakonnahaiglaid juba suunanud oma profiili muutma. Miljonite ja miljonite Euroopa Liidu raha toel on neid haiglaid hooldushaiglateks ümber ehitatud või veel ehitatakse. Ainus haigla, mis pikalt tõrkus hooldusravile orienteerumast, oli Rapla haigla, kuid lõpuks andsid ka nemad alla.

Enamiku maakonnahaiglate muutmiseks tervisekeskusteks on riigil sarnane plaan: jagada 2014. aastal algava Euroopa Liidu eelarveperioodi rahast laiali suuri investeeringuid, et haigemajad tervisekeskusteks ümber ehitada ning sisustada tänapäevaste, ka esmatasandil hädavajalike uuringuaparaatidega.