Lihtne kukkumine võib lõppeda ränga traumaga

Väikelast ei või mähkimislaual hetkekski järelevalveta jätta, sest sealt end alla keerates võib ta raskelt viga saada.

FOTO: Toomas Huik

Sageli piisab pärast kukkumist püstitõusmisest, aga teinekord tasuks kukkujal ja tema lähedastel olla valvas, et aegsasti ära tunda võimalik tõsine tagajärg.

Peapõrutus on sage trauma, mis kaasneb igasuguse kukkumisega: midagi võib vastu pead kukkuda või keegi koputab vastu pead. Rääkimata sporditraumadest,» rääkis Tartu Ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kuido Nõmm.

Mitmest uuringust on selgunud, et ligikaudu pooled raske trauma tõttu surnutest surid just ajuvigastuse tagajärjel.

«See, mida peetakse peapõrutuseks, jaguneb kaheks. Üks asi on pea- ja teine ajupõrutus,» selgitas Nõmm. Tavaline peapõrutus on kergem variant, kus pärast traumat on pea pisut valus.

«Ohtlikuks loetakse traumat siis, kui tekivad ajupõrutuse sümptomid. Aju on kesknärvisüsteemi osa ehk kaebused tekivad kesknärvisüsteemi poolt,» rääkis arst. Esiteks kaasneb ajupõrutusega teadvuse kadu ehk inimene ei mäleta, mis juhtus.

«Mõnikord võib pärast traumat esineda segadusseisundeid, näiteks mingi aeg ei saa kannatanu aru, kes ta on või kus ta on,» tõi Nõmm näite ja lisas, et selline mälukaotus võib püsida mitu tundi.

«Mingist momendist hakkab inimene uuesti mäletama, et oli kodus, aga seda, kuidas ta kukkus või mis enne seda juhtus, ta ei mäleta,» rääkis arst.

Samuti võib tagantjärele tekkida tugev peavalu, iiveldus, oksendamine, mis kõik on Nõmme kinnitusel kõige sagedamini esinevad ohtlikud sümptomid.

Ajupõrutusega võib kaasneda halvatus. «See on väga halb näitaja ja siis tuleks kutsuda kiirabi,» toonitas Nõmm ning lisas, et mõnikord võib vanem inimene mitte saada halvatust kukkumise tagajärjel, vaid kukkuda, kuna näiteks insuldi tõttu on tekkinud halvatus.

Pupillid reedavad seisundi

Arsti sõnul võivad eakatel kukkumise põhjuseks olla ka südamerütmihäired ja teised ajuvälised põhjused. Kindlasti tasuks meedikute poole pöörduda, kui pärast kukkumist on kannatanu pupillid eri suurusega.

«Sageli tekib see siis, kui ajus hakkab turse tekkima või on kas aju ümber või ajus verevalandus. See on kõige raskem juhtum,» tõdes Nõmm.

Samas lisas ta, et pupillide erinev suurus võib, kuid ei pruugi alati olla kukkumise tagajärg. «Lastel on pupillid mõnikord niisamagi erineva suurusega,» rääkis arst.

Juhul kui kannatanu on pärast kukkumist teadvusel, soovitas Nõmm küsida, kas tema pupillid on ka varem olnud eri suurusega. «Kui asi jääb ebaselgeks, siis peaksid arstid inimese üle vaatama,» märkis ta.

Meedikute poole tasuks kindlasti pöörduda, kui pärast kukkumist jääb püsima tugev peavalu. «Aga kui pea on lihtsalt natukene hell ja valus ning olemine ei ole hea, aga see läheb paari päevaga üle, siis täiskasvanu arsti juurde minema ei pea,» selgitas Nõmm.

Nädal aega pärast peapõrutust ei tohiks tõsiselt füüsiliselt pingutada, kuna see suurendab koljusisest rõhku ja väiksem trauma võib hullemaks minna. Ka ei ole soovitatav sauna minna.

Väikeste laste puhul on arsti sõnul keerulisem näpunäiteid jagada, millal minna arsti juurde ja millal mitte. «Mudilased on selles suhtes erijuhtum, et nad ei kurda,» nentis Nõmm.

Ta soovitas väikelaste ja eakate puhul pärast kukkumist jälgida üldseisundit. «Kui laps pärast kukkumist kas kohe või paari tunni pärast hakkab muutuma uniseks, loiuks või äratab ema tähelepanu igasugune seisundi muutus, mida tavaliselt ei ole, siis kindlasti ei tee paha, kui arstid lapse üle vaatavad,» soovitas arst.

Kiiver päästab halvimast

Nõmm lisas, et emad tunnevad oma lapsi kõige paremini ja saavad ise kohe aru, kui lapse olek on kuidagi teistsugune kui tavaliselt. Kindlasti peaks aga lapsega meedikute poole pöörduma, kui kukkumisele järgneb oksendamine.

Nõmme sõnul loetakse rohkem kui kahe kehapikkuse kõrguselt kukkumist inimese jaoks ohtlikuks.

«Kui väikelaps kukub mähkimislaualt, siis võib ta saada tõsise vigastuse, aga kui täiskasvanu mähkimislaualt kukub, siis vigastuste tõenäosus on märksa väiksem,» tõi ta humoorika näite.

Samas toonitas Nõmm, et see reegel ei kehti sada protsenti, kuna kindlasti sõltub trauma raskus ka pinnasest, kuhu kukutakse.

«Raamatutes ja filmides on ju laialt kasutatud juhtum, kus kangelane kukub vastu kapinurka või tänava äärekivi. See on täiesti tõenäoline juhtum, et kui inimene kukub vastu teravat äärt, siis võib kahjustuse ulatus olla märksa suurem,» rääkis arst.

Oma praktika jooksul on Nõmm näinud ka patsiente, eriti pikka kasvu mehi, kes on jalapealt siledale pinnale kukkudes saanud raske ajukahjustuse. Viimasel ajal on ajupõrutusi saadud ka rattaga sõites.

«Oleme näinud tõsiseid ajuvigastusi – isegi kui õnnetusse sattunu kandis kiivrit, aga näiteks kiiver läks pooleks,» tõi ta näite Tartu Ülikooli kliinikumi praktikast. «Ma ei taha mõelda, mis inimesega oleks siis juhtunud, kui tal seda kiivrit peas ei oleks olnud.»

Kuigi Eestis on rattaga sõites kiiver kohustuslik vaid lastel, tasuks Nõmme sõnul kõigil alati rattaga sõites see pähe panna. «Pea on kõige üleval ja on päris raske ning gravitatsioon toimib,» tõdes arst.