Kui keegi meie lähedastest vajab haiglaravijärgset hooldamist, võib perearst soovitada haigekassa poolt tasustatud koduõe teenust.
Koduõed on kogenud spetsialistid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui mõni lähedastest – olgu selleks ema-isa või nende vanemad – vajavad igapäevast hooldamist, kuid mitte haiglaravi, tuleb appi kvalifitseeritud koduõde, kes aitab kodus hooldust korraldada ja sooritab keerulisemaid õendustoiminguid.
«Patsiendid vajavad koduõendusteenust oma tervisliku seisundi tõttu,» selgitab koduõdede seltsingu esinaine Linda Jürisson, kes töötab Viljandimaal ka ise koduõena. Naise sõnul nõuab sel alal töötamine õelt häid teadmisi ja kogemusi, sest koduõed töötavad iseseisvate spetsialistidena patsientide elukohas, üldjuhul seega nende kodudes. «Üldjuhul on koduõed seega empaatilised inimesed,» kinnitab ta, kuid tunnistab, et eks musti lambaid satu aegajalt sellessegi karja.
Tööpõld on lai
Kodust õendusabi vajavad Jürissoni sõnul enamasti liikumisvõimetud või piiratud liikumisvõimega inimesed, kes oma haigustest tulenevate probleemide tõttu ei suuda arsti juurde minna – seega saab koduõest ühenduslüli raviarsti ja abivajaja vahel.
Koduõde ei ole riigi poolt saadetud koristaja või seltsidaam vanainimese kodus, õendusabi on sihipärane, eesmärgistatud tegevus, mille aluseks on igaks konkreetseks juhtumiks koostatud õendusplaan, selgitab Jürisson.
Nii sisaldab õendusabi näiteks õe juhendamisel rehabilitatsiooniteenust, et aidata kroonilise haigusega või väljakujunenud püsiva puudega inimesel oma terviseseisundiga kohaneda ja toime tulla koduses keskkonnas. «Kaasaegse koduõendusteenuse ülesandeks on patsientide abistamine elamistoimingutega seotud probleemide ennetamisel, leevendamisel ja lahendamisel,» valgustab Jürisson teenuse sisu.
Koostöö on tähtis
Selleks, et õendusabi oleks tulemuslik, peab Jürissoni sõnul oskama koduõde kaasata ka patsiendi perekonnaliikmeid, lähedasi ning sotsiaalvõrgustikku laiemalt. «Nende kõigi panus on minu poolt tehtava tööga võrdväärse tähtsusega,» kinnitab ta. «Kuna inimene on bio-psühho-sotsiaalne tervik, tulebki koduõenduses tegeleda sageli patsiendiõpetusega,» selgitab naine. «Patsiendi tervistumise saavutamiseks tuleb koduõel pöörata tähelepanu just patsiendi sotsiaalsele võrgustikule, nõustada ja õpetada patsiente toitumisprobleemide korral ja ülekaalulisuse osas, igapäevatoimingutega hakkamasaamisel ning abivahendite kasutamisel.» Jürissoni sõnul on tublid ja asjalikud omastehooldajad koduõdedele nende küsimustega tegelemisel asendamatuteks koostööpartneriteks.
«Oluline on inimest psühholoogiliselt toetada,» kinnitab ta. «Eakas inimene vajab teinekord vaid ärakuulamist, head sõna, mõistmist ja lohutamist ning kindlustunnet ja lootust paranemisele.
Koduõde teeb patsiendi kodus samasuguseid õendustoiminguid, mida teevad õed haiglas – seovad haavu, eemaldavad õmblusmaterjali, vahetavad plaastrit, samuti tegelevad nad ravimite doseerimise ja manustamisega, aga koduõe töönimekiri jätkub veelgi: tilkinfusiooni tegemine, põie püsikateetri hooldus ja kusepõie loputus, stoomihooldus jne.
Samuti tegelevad koduõed raske psüühikahäirega patsientidega, kes vajavad õendusabi kodustes tingimustes ning nendega, kes vajavad seisundi hindamist või haiglaravi ennetavat õendusabi.
Õdede patsiendiks satuvad ka inimesed, kelle ägedast haigestumisest tingitud seisund on stabiliseerunud ja kes ei vaja enam statsionaarset ravi, vaid õendusabi, sest protseduuride teostamine on neil võimalik juba ka kodustes tingimustes.
Psühhiaatriline koduõendus hõlmab järgmisi tegevusi: inimese ja pere nõustamine selleks, et ennetada seisundi ägenemist ja võimalikke tulevasi toimetulekuraskusi; inimesele ja omastehooldajatele teadmiste andmine haiguse ja toimetuleku kohta; iseseisva toimetuleku soodustamine igapäevaelus, samuti ka arsti korralduste täitmise jälgimine ja koostöö korraldamine raviarstiga.
Linda Jürissoni sõnul pole aga Eestis veel ühtlaselt kaetud vähihaigete kodune toetusravi, seega osutavad koduõed ka vähihaigetele õendusabi. «Koduõendusteenuse perioodil teeb koduõde tihedat koostööd perearstiga, jälgides arstide poolt määratud juhiseid ja ravi,» selgitab Jürisson, et koduõe töö nõuab erinevate koostöösuhete pidevat julgustamist ja turgutamist.
Omastehooldaja käsiraamat sisaldab häid nõuandeid neile, kes hoolitsevad oma lähedase eest kodus:
www.ravijuhend.ee > Juhendid > Patsiendijuhendid >
Omastehooldaja käsiraamat
Koduõendusteenus on osa hooldusravist – teenuse osutajad leiad haigekassa lepingu-
partnerite hulgast:
Mida koduõde teeb?
• Koduõde koostab õendusplaani, lähtuvalt patsiendi diagnoosist ja üldseisundist.
• Õendusplaanist tulenevalt teostab koduõde vajalikke protseduure: seob haavu ja haavandeid, võtab analüüse, manustab ravimeid, mõõdab vererõhku, teostab lamatiste ja asendiravi jne.
• Õendusteenuse perioodi pikkus ja koduvisiitide sagedus tuleneb patsiendi tervislikust seisundist.
• Koduõde nõustab peale patsiendi ka tema lähedasi ja pereliikmeid ning annab neile tagasisidet patsiendi tervisliku seisundi kohta.
Allikas: Eesti Õdede Liidu Koduõdede Seltsing, Haigekassa
Koduõde aitab hakkama saada
Koduõendusteenus on mõeldud sellistele patsientidele, kes ei vaja haiglaravi, kuid kelle tervislik seisund vajab õendusabi. Selle eeltingimuseks on loomulikult asjaolu, et nii patsient kui ka tema perekond on nõus koduõendusteenusega ja valmis igakülgseks koostööks.
Koduõendusteenust osutatakse patsientidele, kes on suunatud kodusele ravile haiglast, perearstikeskusest või hooldeasutusest, aga samuti ka patsientide perekondadele ja lähedastele, kes vajavad nõustamist.
Koduõde saab tulemuslikult töötada vaid juhul, kui ka patsiendi kodune keskkond võimaldab vajalike õendustoimingute, sealhulgas protseduuride osutamist ning kui patsiendi emotsionaalne õhkkond tema ümber on kodust teenuse osutamist toetav ja igakülgselt soodustav.
Kui need eeltingimused on täidetud või loodud, sõlmivad teenust osutav koduõde ja patsient koduõenduse osutamise lepingu, mis annab koduõele õiguse teenust patsiendi kodus osutada. Õendusteenuse eest maksab täies mahus haigekassa, koduõendusteenuse käigus kasutatavate ravimite eest tasub aga patsient ise.
Koduõendusteenus on viimastel aastakümnetel kiiresti arenenud tervishoiuteenus, millel on mitmeid kasutegureid. Eestis alustati teenuse osutamist aprillis 2003.
Teenuse saajale on kodus viibimine parim võimalus iseseisvuse ja elukvaliteedi säilitamiseks või parandamiseks. Ühiskonna ja tervihoiusüsteemi huvidest lähtuvalt on avahooldus efektiivsem teenuse liik võrreldes haiglaraviga, kirjutab Koduõenduse tegevusjuhend (Eesti Õdede Liit, 2004)
Koduõenduse osutamisel lähtutakse järgmistest põhimõtetest: teenus peab vastama kliendi vajadustele, teenus peab olema kergesti ja kõigile kättesaadav ning selle osutamisel lähtutakse tervise edendamise ja tüsistuste vältimise printsiibist.