Armiravi on jätkuvalt kallis ja aeganõudev

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laserravi on kõige kallim viis armide raviks, kuid näiteks tuulerõuge- ja aknearmide puhul on see üks efektiivsemaid.
Laserravi on kõige kallim viis armide raviks, kuid näiteks tuulerõuge- ja aknearmide puhul on see üks efektiivsemaid. Foto: Stanislav Moškov / Den za Dnjom

Vaatamata meditsiini arengule on armidest lahtisaamine siiani vaevaline protsess, mis ei pruugigi ideaalset tulemust anda.

Mõni arm leidub tõenäoliselt iga täiskasvanud inimese kehal. Üks neist meenutab kukkumist lapsepõlves, teine teismeea rumalust, kolmas aga ehk hoopis rasket haigust – tavaliselt ei seostu armidega head mälestused ja need soovitakse eemaldada.

Armid tekivad, kui naha sügavam kiht ja kollageen saavad kahjustada. Vastusena hakkab nahk tootma kollageenikiude kahjustatud naha asendamiseks, mille tulemuseks on alguses punane ja hiljem valge arm.

Armiraviga tegeleva nahaarsti Elo Kuuma sõnul tuleks armiraviga alustada võimalikult vara ning kirurgiliste armide korral kohe pärast niitide eemaldamist. Samuti alluvad värskemad keloidid, venitusarmid jt paremini ravile kui vanemad.

«Mõned armid muutuvad aja jooksul, kuue kuni 24 kuuga, iseenesest ilusamaks, aga kui arm on kahe nädala pärast ikka punane ja ümbritsevast nahast kõrgem, siis tuleb seda ravida,» selgitas nahaarst.

Uuringud näitavad Kuuma sõnul, et armide teke on tunduvalt vähem tõenäoline, kui haavad paranevad kiiresti, eriti kehtib see põletusarmide kohta. Kui põletushaav ei parane korralikult kahe nädala jooksul, siis tekib rohkem kui 80 protsendil juhtudest ka arm.

Ravi oleneb armi tüübist

Armide ravi sõltub eelkõige armi tüübist ehk kas tegemist on hüpertroofiliste (nahast kõrgem kude haava kohal), keloid­armide (nahast kõrgem kude, mis on levinud ka haavast kaugemale), atroofiliste (nahast madalamad, augud) või näiteks aknearmidega. Enamasti tuleb omavahel kombineerida mitut põhilist ravimeetodit: silikoongeelid ja -plaastrid, steroidsüstid, rõhksidemed, krüoteraapia ehk külmaravi, keemilised koorimised, täitesüstid, laserravi, kirurgiline korrigeerimine.

Kõige sagedasemate armitüüpide, nagu hüpertroofiliste ja keloidide ravi on Kuuma sõnul ka tänapäeval paras väljakutse. Nende ravi on sarnane, kuid hüpetroofilised alluvad ravile kergemini.

Esimene valik nende armide ravimisel on armisisesed steroidsüstid koos silikoongeelide ja -plaastritega, mõnikord ka massaaži ja rõhkraviga. Külmutusravi on kasulik väiksemate keloidsete aknearmide korral.

Kuum ütles, et armiravis on väga tänuväärsed silikoongeelid ja -plaastrid, mis on kasutusel küll juba 1970. aastatest, kuid mille efektiivsus sai lõpliku kinnituse 2002. aastal Ameerika Ühendriikides tehtud uuringuga, pärast mida neid võib ametlikult armide raviks ja ärahoidmiseks kasutada.

«Silikooni täpne toimemehhanism ei ole teada, kuid tõenäoliselt suurendab see haava niiskusesisaldust. Hüpertroofiliste armide ravis on uuringud näidanud suisa 80–100-protsendilist paranemist,» kirjeldas nahaarst.

Tema sõnul muutuvad armid silikooni toimel madalamaks ja nende tundlikkus väheneb. Plaastrit tuleb hoida nahal vähemalt 12 tundi päevas kahe-kolme kuu jooksul ning värskete armide puhul peaks raviga alustama juba kohe pärast naha paranemist ja niitide eemaldamist. Silikoongeel ja -plaastrid on saadaval käsimüügis.

Rõhksidemeid tuleb kasutada suuremate ja eelkõige põletusarmide puhul. Neid tuleb kanda kuus kuni 12 kuud, need avaldavad survet veresoontele ja pehmendavad arme.

Steroidhormoonide armisiseseid süste tehakse nelja- kuni kuuenädalaste vahedega ning need vähendavad ja pehmendavad hüpertroofilisi arme ja keloide. Steroididel esineb aga pea pooltel juhtudel kõrvaltoimeid, nagu naha õhenemine, kahvatud alad nahal, veresoonte laiendid jne. Kuuma sõnul kaovad need enamasti aja jooksul ilma ravita.

Laser on kalleim viis

Keemiline koorimine on kõige tõhusam väiksemate depressiivsete/atroofiliste armide, eelkõige aknearmide korral, mille väljanägemine läheb ilusamaks ja siledamaks, kui nahka venitada. Mida sügavam koorimine, seda suurem on ka nahka pinguldav efekt.

«Märgatava tulemuse saavutamiseks peab koorimine olema vähemalt keskmise sügavusega ehk ulatuma pärisnahka ning seda tohib teha vaid arst. Paljud pindmised koorimised, mida ilusalongides tehakse kuus või rohkem kordi järjest, ei asenda ühte keskmise sügavusega koorimist,» rõhutas Kuum.

Kõige kallim viis armide ravimiseks on laserid. Kirurgilised laserid CO2 ja Er:YAG parandavad kõige efektiivsemalt atroofilisi arme (akne-, tuulerõuge- ja venitusarmid) ning naha pinnastruktuuri muutusi.

CO2 laseri miinuseks on kallis hind, vajadus narkoosi järele ning pikk taastumisaeg. Uuemat tüüpi fraktsionaalsed laserid muutuvad Kuuma sõnul samuti aina populaarsemaks, kuna nad osaliselt säästavad nahka ja paranemine on kiirem.

Mittekirurgilised laserid ei kahjusta märkimisväärselt epidermist, kuid juhivad sügavamale ulatuvat soojusenergiat, mis stimuleerib kollageeni tootmist ja remodelleerimist. Kliinilise toime saavutamiseks on vaja Kuuma sõnul teha mitu protseduuri ning naha paranemine võib jätkuda ka kuid pärast raviseansside lõppu.

Kui nende meetoditega aasta jooksul edu ei saavutata, siis tuleb Kuuma sõnul minna kirurgi käe alla ning siis oleneb ravi edukus juba kirurgi osavusest ja järelravi korralikkusest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles