Rästiku salvamine võib jääda märkamata

Hiljuti pälvis meedias tähelepanu Tallinnas Haaberstis elav laps, kes sai maja taga mängides rästikult salvata, kuid ise ei saanud sellest arugi. «Olukorra tõsidus sõltub inimesest: mõni ei teagi, et sai hammustada, teisel võib see aga lõppeda surmaga,» märkis Maipuu, kelle sõnul pole aga Eestis elava rästiku hammustus üldjuhul eluohtlik.

Maipuu on laste intensiivravi osakonnas 30 aasta jooksul kokku puutunud vaid kolme-nelja juhtumiga, kui rästikult salvata saanud laps on vajanud intensiivravi. Siinkohal kordas arst vana tõde: ilma põhjuseta rästik inimest ei ründa.

«Salvata on saanud väikesed lapsed oma koduõuel, kui nad on hakanud uudishimust madu katsuma. Hammustada saavad ka täiskasvanud neile kogemata peale astudes. Eriti ohtlik on rästiku salvamine peapiirkonda,» rääkis Maipuu.

Aastaid ägedate mürgistusjuhtumitega tegelnud TÜ kliinikumi anestesioloog Silver Sarapuu ütles, et meil on aastas umbes 40–50 maosalvamisjuhtu ning neist suurema osa moodustavad rästikusalvamised. Surmaga lõppevad juhud on väga haruldased, kuid seda on ette tulnud, tõdes Sarapuu. «Sellisel juhul on tegemist vanemate ja väetimate inimestega. Viimati põhjustas rästikuhammustus surma Tartu regioonis palju aastaid tagasi,» teadis Sarapuu.  

Maipuu selgitas, et rästikuhammustuse tunnusteks on kaks täpikujulist haavakest, punetus, paistetus ja valu, halvemal juhul aga ka oksendamine, pea- ja kõhuvalu, südamehäired ning šokk. Turse püsib päevi ning hilisem nahavärvi muutus vahel kuid. «Raskeid sümptomeid esineb umbes vaid 15 protsenti juhtudest,» tõdes Maipuu. 

Rästikumürk sisaldab mitut ensüümi, kliiniliselt tähtsaim on hemorragiin, mis põhjustab veresooni seest vooderdavate rakkude lüüsumist ja hemorraagilist turset. Mürk võib kõige raskemal juhul tekitada anafülaktilise reaktsiooni, mis väljendub kiiresti areneva šoki, hingamisraskusena või kõritursena.

Rästikusalvamise puhul peab vähendama lümfivoolu hammustatud jäsemest vereringesse. Kannatanu pannakse lamama ja püütakse teda rahustada. Kannatanu soojas ja liikumatuna hoidmine väldib mürgi kiiret levikut kehas. Hammustuskohale tuleb asetada kuiv puhas side ning võimalusel külma. Jäse tuleb hoida kergelt tõstetud asendis. Süüa ega juua ei ole soovitatav. Teadvusekaotuse ja hingamishäirete korral tuleb helistada hädaabi numbril 112. Kui midagi sellist ei ole, tuleb kannatanu transportida lähimasse raviasutusse. «Kõik rästikuhammustuse ja ka selle kahtlusega lapsed tuleb toimetada haiglasse,» rõhutas Maipuu. Maipuu toonitas, et enam ei soovitata haava lahti lõigata, mürki välja imeda ega žgutti panna.

Arsti sõnul sõltub kannatanu ravi mürgistuse raskusastmest. «Hammustuskoht puhastatakse ja seotakse kuiva sidemega ning täiskasvanutele tehakse teetanuse anatoksiini. Et lapsed on enamasti teetanuse vastu vaktsineeritud, siis nemad seda ei vaja.»

«Valuraviks soovitatakse paratsetamooli,» selgitas Maipuu, kelle sõnul süstitakse Euroopa rästiku mürgi anatoksiini mõõduka ja raske mürgistuse korral haiglas.

Maipuu soovitas kahtluse korral mürgistuste esmaabi kohta nõu küsida mürgistusteabekeskusest telefonilt 16662.

Rästikuhammustuse mürgistuse raskusastmed

Mürgistust ei ole

• Puuduvad mürgistusele iseloomulikud sümptomid, kuid on kahtlus rästikuhammustusele
• Vähene valu
• Süsteemsed nähud puuduvad, 12 tundi pärast hammustust ei ole kujunenud nihkeid laboratoorsetes analüüsides

Kerge mürgistus

• Piirdunud hüpereemia, turse, verevalumid, mis esinevad vaid hammustuskohal

Mõõdukas mürgistus

• Hüpereemia, turse, verevalumid, mis levivad hammustuskohast kaugemale
• Mitte-eluohtlikud süsteemsed sümptomid: iiveldus, tundehäired, metalli maitse suus, vererõhu langus, vähene südamelöögisageduse tõus ja hingeldus
• Kliiniliselt aktiivset verejooksu ei esine, kuid võivad esineda laboratoorsed  nihked

Raske mürgistus

• Punetuse ja turse kiire levik, verevalumid esinevad kogu jäseme ulatuses
• Teadvusehäire, hingamispuudulikkus, tõsine hüpotensioon, väljendunud tahhükardia ehk sagedased rütmihäired
• Esineb aktiivne või spontaanne verejooks ja olulised laboratoorsed nihked

Allikas: Tartu Ülikooli Kliinikum