101-aastane naine: pikaealisuse saladus on omakasvatatud toit

Hanneli Rudi
, Tarbija24 juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto on illustreeriv.
Foto on illustreeriv. Foto: Jüri Rüsülainen / Valgamaalane

23. septembril 101-aastaseks saanud  Armilde Berg arvas, et küllaltki hea tervise ja pika eluea on talle kinkinud kodune toit ja visadus põllutööl.

 

Armilde on terve oma elu elanud Jõgevamaal Tabivere vallas, sündis ta Äksis ning 1935. aastal kolis oma abikaasa juurde Patastele, kus elab tänaseni, kirjutab Vooremaa.

«Mulle räägiti, kuidas minu vend mind vankriga suurele teele kärutas ja mõisa kubjas minule otsasõitmise vältimiseks kaariku kraavi juhtis,» rääkis Armilde.

Pärast kooliaega läks Armilde mehele ning põllutööd tegid nad koos abikaasaga kodutalus. «Olen ise kündnud põldu ja atra juhtinud. Siin oli vanasti reheait, olen ka rehte peksnud,» rääkis Armilde, kes tegi põllutööd kuni Eesti taasiseseisvumise alguseni. Ka loomapidamine polnud talle võõras.

«Meil olid sead, lambad, lehmad, haned, pardid ja hobune,» rääkis vanaproua. Kariloomi pole neil enam nüüdsest juba üle kahekümne aasta. Armilde tütar Silvia, kes emal hooldajaks on, ütles, et ema elas oma viimase lehma surma väga raskelt üle. «Minu isa suri 1991. aastal ja aasta hiljem suri ka viimane lehm. See periood oli raske ja seda elas ema väga üle,» meenutas tütar.

Pikaealisi pole Armilde suguvõsas just palju. Tema ema elas 79 aastaseks ja isa 67 aastaseks. Õed-vennad surid suhteliselt noorelt, Armilde on oma pere lastest ainukesena jäänud. Oma  viiest lapsest on ta kahjuks juba kolm matma pidanud, aga  kaks tütart on talle jäänud. Noorem tütardest, Silvia, elabki emaga koos ning aitab tal paremini toime tulla. Teine tütar Eerika elab Tartus ja külastab ema ja õde üsna tihti.

Nagu kubjas

Enese tervist peab Armilde pigem viletsaks kui heaks. «Kõnnin kahe kepiga, olen nagu kubjas,» naljatles ta. Toas saab ta keppide toel kõndida, kuid väljas ta enam suurt ei liigu.  Siiski on Armildel enda sõnul tänu jumalale mõistus korras, nägemine hea ning veidi valjemat kõnet kuuleb ka kenasti. Aega viidab ta piiblit ning juturaamatuid lugedes. Vahel vaatab televiisorit ka.

Probleeme on nende peres pesemisvõimalustega, sest majas vett sees pole. Suvisel ajal sai sooja ilmaga õues pestud, kuid ilma jahenedes pestakse end köögis. Armilde talus on ka saun, kuid eakast prouast enam saunatajat pole. «Mina olin kunagi nii kange, et vedasin oma vanemaid ikka kogu aeg sauna, suvel kaariku ja talvel reega,» meenutas Armilde, kes saunaskäimisest ikkagi veidi puudust tunneb. 

Ka sünnipäevanaps jäi Armildel tervise hoidmise mõttes võtmata, kuid koogi- või kringlitükist ta ära ei ütle. Veel sõnas ta, et üheks hea tervise saladuseks on kindlasti eluaeg oma majapidamises valmistatud leiva ja või ning omakasvatatud loomaliha söömine. «Ema ütles, et pole kunagi keemiat sisse söönud, kõik söögikraami on ise endale kasvatanud,» rääkis Silvia, kes nentis, et kahjuks pole ka temal enam jaksu aiamaad pidada ning köögiviljad tuleb osta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles