Nii terviseamet kui ka perearstide selts arvab, et tuleb uuesti määratleda, millised on perearsti kohustused nimistu suhtes. Praegune ettekujutus perearstist on aegunud, mistõttu ei vastagi perearstid sageli patsientide ootustele.
Perearstisüsteem vajab muutusi
/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
1. november 2013, 17:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on tekkinud perearstide seltsi ja terviseameti vahel vaidlus, kas nimistuga perearst võib töötada korraga nii Eestis kui ka välismaal. Perearstide seltsi kinnitusel on see lubatud, kui on tagatud asendaja, terviseameti meelest mitte – perearsti ja patsiendi vahel peaks olema isiklik kontakt.
Terviseameti peadirektor Tiiu Aro selgitas, et tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel on igal nimistuga perearstil kohustus teenindada oma nimistusse kuuluvaid inimesi. Perearsti ja tema nimistusse kuluvate patsientide vahel kehtib vahetu ja isikliku teeninduse põhimõte. Nimistuga perearstile on kindlustatud riigipoolne rahastamine tema töö ja tegutsemisega seotud kulude katteks. See tähendab tööaega vähemalt kaheksa tundi tööpäevas, mille kestel peaks olema perearst ja/või pereõde patsientide jaoks kättesaadavad. «Kui perearstil on pärast seda aega ja jõudu teha lisatööd mujal, siis seda ei saa keegi takistada. Küll aga pole aktsepteeritav, et lisatööd tehakse ühe töö arvelt, sest selline olukord võib kahjustada üldarstiabi kvaliteeti,» ütles Aro veel hiljuti.
Täna toimus perearstide seltsi, terviseameti, sotsiaalministeeriumi ja haigekassa esindajate ümarlaud, kus üritati ühele meelele jõuda.
Perearstide seltsi juhatuse esimees Diana Ingerainen tõi välja, et puudub kokkulepe selle kohta, kui palju peab nimistut omav arst ise perearsti töösse panustama ja kui pikalt on asendamine lubatud, et see ei mõjutaks negatiivselt patsientide vajadusi.
«Kunagine helesinine unistus, et igal inimesel oleks kogu aeg üks arst varnast võtta, ei ole reaalne,» rääkis Ingerainen, kelle sõnul on aga näiteks perearstide kõrvale tekkinud pereõed.
«Kui 2003. aastal hakkasid Järveotsa perearstikeskuses õed iseseisvalt vastuvõtte tegema, olid patsiendid väga kurjad ja küsisid, kus arst on. Nüüd see ei ole enam probleem – on asju, mida õde saab kiiresti lahendada,» nentis Ingerainen.
Tiiu Aro ütles, et ametkonnad ootavad arstidelt ettepanekut selle kohta, milline peaks olema perearsti roll oma nimistu patsientide suhtes.
Aro nentis, et kui peremeditsiini Eestis juurutati, siis oli olukord hoopis teistsugune. «Perearst oli see, kes võttis endale territooriumi ja tegeles selles piirkonnas elavate inimestega. Aastaid on mööda läinud, juurde on tulnud pereõed, abiarstid. Järelikult me ei saa rääkida sellest, et üks arst tegeleb oma nimistuga,» rääkis Aro, kelle sõnul on vaja täpselt defineerida, millised kohustused nimistu perearstile toob.
«Praegu ootab patsient, et temaga tegeleb üks arst, aga teenindajaid on tegelikult kaks või kolm ja need hoopis pereõed või abiarstid. See ei pruugi olla halb, aga see on midagi muud, kui patsient ootab ja loodab,» selgitas Aro, kelle sõnul on pikemas perspektiivis vaja ilmselt seadusemuudatust.
Aastast 2008 kuni 2013 on Aro sõnul üle 80 perearsti välja võtnud tõendi välismaal töötamiseks, nendest 42 on nimistu ja 46 ei ole.