Elukestva õppe loosung pole tühipaljas sõnakõlks, vaid selle taga on nii ühiskonna huvi kui iga üksikisiku vajadus pidevalt areneda, et olla eluga kursis ja tunda ennast täisväärtuslikuna. Õppima peab eelkõige muidugi noores eas, kuid ka kõrges vanuses tuleb iga uus teadmine või oskus kasuks.
Tallinna Tehnikaülikooli juures tegutseval Tallinna Kolmanda Nooruse Rahvaülikoolil on vanust juba 20 aastat. Tegu on esimese omataolise eakate koolitusega Eestis ning selle jaoks võeti toona eeskuju Saksamaalt. Idee ja kooli nime autoriks võib pidada Aili Kogermanni, kes praegu ajab sama rida Poska eakate keskuses.
Üks rahvaülikooli eestvedajaid Lehte Aarelaid räägib, et päris algusest peale on käima jäänud 32 inimest ja neli neist on ületanud juba 90. eluaasta piiri. Põhiliselt on tegu kõrgema haridusega inimestega, kes soovivad eluga kursis olla ka pärast töölt koju jäämist, kuid oodatud on igasuguse haridustasemega ärksad inimesed.
Viimase paari aastaga on rahvaülikooli lisandunud 200 õppuri ringis ja kokku on neid praegu 700. Üldse on 20 aasta jooksul seal käinud 3300 inimest. Mõned käivad pidevalt, teised teevad pause vastavalt sellele, kuidas nõuavad tervis ja lapselapsed, selgitab Aarelaid. Teemade valikul saavad osalised ise aktiivselt kaasa rääkida.
Käsitletakse nii kodumajanduse, tervishoiu ja toitumise kui ka juriidilisi ja kodanikuõiguse teemasid. Uued kunstivoolud, uudne kirjandus ja muusika – nendegi teemade tundmine kuulub kolmanda nooruse inimese huvisfääri. On ju teada, et aktiivsena vananemine ja põlvkondade väärtushinnangute lähendamine säilitab nooruslikkust ja vaimse heaolu tunnet.
Selle aasta loengute plaanis on kuulajate soovil sellised meisterlikud esinejad nagu riigikogu esimees Ene Ergma, kindralmajor Riho Terras, professor Mati Heidmets, doktor Riina Raudsik, toiduekspert Tagli Pitsi, notar Tea Türnpuu ja teised.
Lisaks tarkade inimeste loengutele korraldatakse väljasõite ja ekskursioone, tegutsevad käsitöö ja inglise keele ringid. Tallinna linna ajalooga on juba põhjalikult tutvutud, nüüd on järg rahvuskööke tutvustavate restoranide käes. Üheskoos Hiina restoranis teejoomise tseremoonial istudes või näiteks Lätis ekskursioonil käies on võimalik ka omavahel lähemalt tuttavaks saada – suhtlemine ongi ju üks seesuguste kooskäimiste põhieesmärke. Võimalik on kokku saada nii vanade kursuskaaslastega kui soetada uusi tuttavaid.
Kolmanda Nooruse Rahvaülikool püüab hakkama saada 15 euro suuruse aastamaksuga õppuri kohta, kuid veidi on toetust saadud ka pensionäride liidu kaudu sotsiaalministeeriumist. Suurim abi tuleb siiski tehnikaülikoolilt, mis lubab oma ruume kasutada tasuta. Ülikooli väärikas auditooriumis on ikka hoopis teine tunne loengut kuulata kui mingis suvalises saalis, lisaks on ka sealsed kohvikud ja muud ruumid kõigile vabalt kasutada.
Päris esimesest päevast peale ehk tänaseks üle 20 aasta Kolmanda Nooruse Ülikoolis käinud Mai Karepa (87) räägib, et sattus sinna päris juhuslikult – seda võimalust pakkus poejärjekorras seistes talle üks võõras naine, kes ise parasjagu kohale minna ei saanud. Ta andis raha ja palus, et Karepa ka tema eest aastamaksu tasuks.
Soov olla eluga kursis
Nüüd on naine väga usin loengutes käija, ei puudu naljalt ühestki. Eriti on talle meelde jäänud Tallinna Ülikooli professori Maria Tilga loeng sõnamaagiast, kuid Karepa kiidab ka viimast Jaak Juske loengut Tallinna ajaloost. Ekskursioonidest ei raatsi naine samuti kunagi maha jääda ega ka ühistest teatrikülastustest.
Karepa on olnud aktiivselt tegev ka Memento organisatsioonis ja osalenud kümne aasta jooksul Tallinna Kultuuriülikooli töös. «Olen harjunud käima, ei kujuta ennast kodus istumas ettegi. Tahaks ikka eluga kursis olla,» ütleb naine, kes vahetevahel käib ka oma kolme lapselapselast hoidmas.
Tartu Ülikool on laiendanud oma Väärikate Ülikooli võrku pea üle kogu Eesti. See sai 2010. aastal alguse Pärnu kolledžist, kuid tegutseb nüüd Tartu kõrval juba ka Tallinnas (nii eesti- kui venekeelsena), Viljandis, Narvas ja Türil.
Väärikate Ülikooli projektijuhi Karmel Talli sõnul on sellegi õppevormi eesmärk aktiveerida vanemat elanikkonda, pakkudes neile sobivaid elukestva õppe võimalusi. Akadeemilist laadi loengute kõrval antakse ka praktilist laadi nõuandeid ja teadmisi. Näiteks on väga populaarsed tervist ja toitumist käsitlevad teemad, aga ka päevakajalisi majanduse ja õiguse probleeme lahkavad käsitlused. Nõnda aetakse Kolmanda Nooruse Ülikooliga tegelikult ühte ja sama asja.
Talli sõnul kasvab huvi eakate enesetäienduskursuste vastu ja vajadus nende järele iga aastaga. Viimati jäi Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna Vanemuise tänaval asuva maja suur, 500 kuulajat mahutav ringauditoorium igal juhul nii kitsaks, et inimesed pidid treppidel istuma ja registreerimine tuli lõpetada. Tallinnas toimuvad Väärikate Ülikooli loengud rahvusraamatukogu suures saalis, mis saab samuti alati rahvast täis.
Kokku on väärikaid õppureid 2000 ringis. «Usun, et need, kel kunagi ülikool lõpetatud, tunnevad elu lõpuni sellega seost ja vajadust sobiva enesetäiendamisvõimaluse järele, aga teistelegi on selline kooskäimise viis sobiv,» hindab Tall.
Selle aasta sügissemestril on kavas sellised huvitavad loengud nagu «Kuidas portreteerida akadeemilist vaimu» Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi direktorilt Mariann Raismalt, «Meditsiiniuudiseid väärikate tervise heaks» Tartu Ülikooli arstiteaduskonna emeriitprofessorilt Selma Teesalult ja «Mida räägib piibel» Tartu Ülikooli uue testamendi dotsendilt Peeter Roosimaalt. Pahaloomuliste kasvajate ärahoidmisest kõneleb MTÜ Praeventio juhatuse esimees Katrin Sak, Eesti elanike väärtuste arengust viimase 20 aasta jooksul Eesti Teaduste Akadeemia uurija professor Anu Realo. Veel on kavas loeng Eesti nüüdisaegsest maalikunstist (Tartu Ülikooli maalikunsti professor Jaan Elken) ja palju muud.
Ka õpetajad õpivad
Eesti filmi andmebaasi peatoimetaja Hagi Šein on koolitanud Innove programmi raames 50. eluaasta piiri ületanud, kõrgema humanitaarharidusega tööotsijaid. Tegu on keskmisest suurema kultuurihuviga inimestega, kellele jagatakse teadmisi uue meedia alal tegutsemiseks. Õppides ja õpetades rikastatakse üksteist vastastikku, sest õpetajail on samuti nende inimeste kogemusi väga vaja, räägib Šein. «Filmipärand, millega tegeleme, ulatub minevikku, mida noored ju ei saagi mäletada,» märgib ta ja lisab, et näiteks meediaosakonda sisseastujailt on üsna ohtlik küsida midagi Juhan Peegli või Andres Söödi kohta.
Kõnealune koolitus on osalejaile huvitav ja arendav ning lisab neile kindlustunnet edasise suhtes. Paljud neist leiavad hiljem sobiva töö meelepärases keskkonnas. Elukestev õpe on psühholoogiharidusega Šeini hinnangul väga tähtis, sest aitab inimestel olla virge ja maailmaasjadega kursis, mis omakorda aitab toonuses püsida ja haigused eemal hoida. Kuna enamasti õpitakse teistega koos, siis avardab see suhtlusringi ja võimaldab leida uue toetusgrupi, mis eriti vanemas eas, kui paljud üksikuks jäävad, on väga oluline. «Kes vähegi suudab veel väljas käia ja midagi uut omandada, peaks seda tingimata tegema,» ütleb aastaid ka «Prillitoosi» saadet teinud Hagi Šein.
Eakatele tööotsijaile teeb üle Eesti koolitusi ka MTÜ Teine Võimalus. Sellistele täiskasvanute koolitustele kulutatav raha on Euroopa Liidu toel märkimisväärselt kasvanud ja suurenenud on ka koolitusel käinute arv.
Koolitusel osalejate jutust selgub, et töötuks jäädakse väga erinevatel põhjustel: näiteks elukoha vahetuse tõttu, terviseprobleemide pärast või ka oma vanemate eest hoolitsemise tõttu. Tihti on tööta oldud juba pikka aega ning ei ole enam jaksu, ideid ega oskusi tööturule tagasi tulemiseks. Koolitustega püütakse toetada tööturule naasmist ning säilitada üle 50-aastaste töövõime, parandades nende konkurentsisuutlikkust.
MTÜ Teine Võimalus koolitusassistendi Kadri Laasi hinnangul on kaks kuud kestvate koolituste esmane eesmärk tõsta vanemaealiste enesehinnangut, aidata neil tunnetada oma väärtust ning õpetada stressiga hakkama saama. Õppijatele tutvustatakse ka arvuti kasutamise võimalusi.
Laasi sõnul teeb talle kõige rohkem rõõmu õppegrupis valitsev positiivne hoiak. «Kui inimesed käivad mitu nädalat järjest koos, on väga oluline gruppi kuulumise tunne. Koolitusele tulnud olid omavahel võõrad, kuid programmi lõppedes oli neist tekkinud ühtne meeskond. Pikaajaliste töötute jaoks on igasugune tegevus, mis kodust välja toob, oluline,» selgitab Laas.