Koduõde Kristina Kams paneb koduhooldajatele südamele, et lamatiste tähelepanuta jätmine võib seada patsiendi elu tõsisesse ohtu – paraku esineb veel tänapäevalgi juhtumeid, kus inimesed surevad lamatise tüsistuste tagajärjel.
Lamatiste ravimata jätmine seab patsiendi elu ohtu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lamatiste peamine tekkepõhjus on verevarustuse häiretest tingitud kudede hapnikuvaegus. Kui kehal on surve ning tekib punetus, mis kestab kauem kui veerand tundi, on tegu juba esimese astme lamatisega, kui surve kestab edasi, tekib teise astme lamatis.
Lamatis ei sõltu vanusest, riskifaktoriteks on inimese vähene liikuvus – lamamine ja ratastoolis istumine –, inkontinents, kehv toitumine ja sellega kaasuvad haigused.
Lamatis tekib enamasti kohale, kus on väga õhuke rasvakiht ehk n-ö ainult luu ja nahk. Raamatu «Kaasaegne haavaravi õpetus» üks autoreid Kristina Kams nimetab lamatise tekkimise kohtadeks eelkõige rist-, puusa- ja abaluu piirkonda, põlvi, kandu, küünarnukke, kuklapiirkonda ning kõrvu.
Kams selgitab, et meditsiiniliselt on lamatistel neli astet. Esimene aste on algav lamatis, teise puhul võivad nahale tekkida villid ja nahapind on haavandunud, kolmandas astmes esineb haavandi põhjas must nekroos ja kahjustus võib ulatuda lihaskihini, neljandaks astmeks on sügav haavandumine, mis ulatub luuni. «Juba esimese ja teise astme lamatis mõjutavad patsiendi üldist seisundit – tekib valu ja ebamugavus. Veelgi enam, katkine nahk on infektsioonivärav bakteritele,» sõnab Kams.
Kamsi sõnul on tõsist lamatist ehk kolmanda ja neljanda astme lamatist ilma meditsiinilise hariduseta võimatu ravida. Sellisel puhul hinnatakse igapäevaselt haava põhja ja ümbritsevat nahka ning vastavalt hinnangule valitakse ravivahendid. «Haava põhjast võetakse ka külviproov ja selle tulemusel määratakse vajadusel antibakteriaalne ravi. Haava nägemata ei ole võimalik seda ravida või midagi soovitada,» selgitab Kams.
Ülikooli Apteegi proviisor Kärol Teng tuletab meelde, et kõige tähtsam on lamatisi ennetada, kuna see on mitu korda lihtsam kui ravimine. «Ennetamise juures on olulisim inimese asendit iga kahe-kolme tunni tagant muuta, mis on koduhoolduse puhul ehk üks keerulisemaid ülesandeid,» ütleb Teng, kelle sõnul peab regulaarselt kontrolllima naha seisundit. «Ise inimese asendit muutes on oluline, et nahale ei tekiks lisahõõrdumist ega vigastusi,» lisab Teng.
Abiks on spetsiaalsed madratsid, lambavillatooted, tatrapadjad ning ka kandadele ja küünarnukkidele mõeldud spetsiaalsed geelist tooted. Keha survepunkte aitavad muuta näiteks kompressoriga madratsid, mis liigutavad õhku madratsis.
Tengi sõnul mängib eakate puhul lamatiste tekke juures suurt rolli mähkmete kasutamine, mis muudab naha tundlikumaks, seetõttu on oluline pöörata mähkmete vahetamise käigus tähelepanu ka nahahooldusele. Teng soovitab vee ja seebi asemel kasutada naha puhastamiseks pesuvahte ja -kindaid, mille juures ei ole vett tarvis, ning lisaks tuleks õrna nahka hoolikalt kreemitada.
Proviisori sõnul kasutatakse juba tekkinud haava puhul ka magnettooteid nagu ortoosid või magnetpadjad, mille saab asetada haava kohale ning mis parandavad vereringet, kuid ta lisab, et need on vastunäidustatud kunstliigeste ja südamestimulaatori puhul. «Need ei ole haavaravis kindlasti esmased tooted, aga neid võib proovida, osal juhtudel on need väga hästi mõjunud,» selgitab Teng.
«Kui on juba tekkinud punetav koht, mis jääb püsima, oleks see hea katta hüdrokolloidplaastri ehk n-ö kunstnahaga, mis loob nahale peale kaitsekihi väliste faktorite eest,» ütleb Teng. Plaaster vähendab hõõrdumist, kuid laseb siiski nahal hingata ja punetusel taanduda.
Ta lisab, et kuna plaaster püsib nahal kuni nädala, väheneb ka pideva kreemitamise vajadus, kuid plaastrit ümbritsevat nahka tuleks siiski hooldada.
Tema sõnul on oluline enne plaastri paigaldamist nahk antiseptikumiga puhastada ja seejärel kuivatada. «Plaastritel on märgitud alati maksimaalne päevade arv, kui kaua see tohib peal olla, aga alati peab hindama olukorda ja vastavalt vajadusele plaastrit vahetama,» ütleb Teng. Samuti on tema kinnitusel tähtis jälgida plaastri paigaldamisel, et see ulatuks vähemalt kaks sentimeetrit üle ravitava piirkonna serva.
Tengi sõnul on naha kreemitamine oluline, et seda kaitsta ja niisutada, samas ei tohi lasta sel hauduma minna – selle ära hoidmiseks võiks kasutada spetsiaalseid kreeme. «Kui on haav tekkinud, siis sinna enam mingeid kreeme ei panda,» selgitab Teng.
Tengi sõnul võib punetusest haavaks üleminek olla kõigest päevade küsimus. «Kuigi pealt ei pruugi midagi näha olla, hakkavad naha all tekkima põletikulised protsessid ning tekib turse ja valulikkus,» sõnab Teng ning lisab, et kui haav on tekkinud, läheb see väga kiiresti koledaks, mistõttu tuleks kähku tegutseda.
Teng tuletab meelde, et kui lamatis on tekkinud, tuleks üle vaadata ka inimese toitumine, kuna tihti on just see vanurite puhul isu puudumise tõttu probleemiks. «Nagu ka haava puhul, kui inimene mitmekülgselt ei söö ning toidust vajalikke valke ja vitamiine ei saa, kulub paranemiseks palju pikem aeg,» ütleb Teng. Sellisel puhul tuleks mõelda haavaravijookide peale, mis soodustavad paranemist.
«Kui jooke ei soovi, on olulised C-vitamiin ja tsink, mis kiirendavad haava paranemist,» õpetab Teng. Kui inimene sööb normaalselt, saab ta vajaminevad ained toidust kätte.
Teng rõhutab, et kui inimesel tekib ootamatult palavik või haav läheb kiiresti koledaks ning tundub, et hooldaja ei saa enam ise hakkama, tuleb kindlasti pöörduda arsti või koduõe poole. «Aga haavaravi puhul tuleb kindlasti arvestada, et see on pikk ravi, ühe-kahe päevaga või nädalaga ei juhtu lamatisega mitte midagi,» sõnab Teng.
Ta toonitab, et iga lamatist tuleb hinnata ja vastavalt sellele leida sobiv toode ja ravi.