Eestis on raskemate lastehaiguste vastu vaktsineerimise protsent suhteliselt kõrge, ent siiski on selliseid vanemaid, kes oma lapsi näiteks lastehalvatuse, difteeria, läkaköha, teetanuse ning muude tõsiste nakkuste vastu ei vaktsineeri.
Vaktsineerimist vältides seavad vanemad oma lapse ohtu
16. juuni 2010, 07:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Terviseameti andmeil on lastehalvatuse vastu vaktsineerimata 7869 last vanuses 4 kuud kuni 14 aastat. 2009. aastal vaktsineeriti poliomüeliidi vastu 95 protsenti ühe-aastastest lastest ja 96 protsenti 2-aastastest. Sama palju on näiteks vaktsineeritud väikelapsi ka difteeria, teetanuse ja läkaköha vastu.
Lääne-Tallinna Keskhaigla Nakkuskliiniku juhataja Kai Zilmer tõdes, et üldjoontes on laste vaktsineerimisega hõlmatus Eestis hea, ent siiski tekitavad muret vanemad, kes on põhimõttelised vaktsineerimise vastased. «Need vanemad, kes jätavad lapsed vaktsineerimata, peavad arvestama, et nende lapsed on kaitsetud eluohtlike ja vaktsineerimisega välditavate nakkushaiguste suhtes,» ütles ta.
Peamisi põhjusi, miks lapsi pole vaktsineeritud, on tohtri sõnul paar: «Esiteks võib vaktsineerimine selle konkreetse haiguse vastu olla lapsele vastunäidustatud, kuid neid juhtumeid on reeglina väga vähe. Ülejäänud juhtudel pole vanemad vaktsineerimist soovinud või on nad unustanud seda õigel ajal teha.»
Zilmer nentis, et meelest lähevad need haigused, mida enam palju ei esine: «Arvatakse, et kui pole haigusi, pole vajadust ka enam vaktsineerida. Tegelikult ei saa me mitmete nakkuste vastu vaktsineerimist lõpetada, sest haigused kipuvad siis tagasi tulema.»
Kui mittevaktsineerimine ületab kriitilise piiri, võivad uuesti tekkida vaktsiinvälditavate haiguste puhangud, mille korral pole välistatud surmajuhtumid. «Vaktsiinid on ohutud ja efektiivsed. Seda on enam kui 200 aasta jooksul korduvalt tõestatud ning seda ei saa kahtluse alla seada. Kurb, kui püütakse teaduslikult uuritud ja praktiliselt tõestatud asju pea peale pöörata,» möönis nakkuskeskuse juhataja.
Zilmeri sõnul vaktsineerimises kõhklevad inimesed üldjuhul siiski lõpuks soostuvad kaitsesüstiga, ent täiesti põhimõtteliste vastastega on märksa keerulisem. Aga miks ikkagi inimesed vaktsiinide vastu seisavad?
«Kuna lapsi vaktsineeritakse tervena ja vaktsiine on päris palju, mida lapseeas tehakse, siis võib tekkida ajaline kokkulangevus erinevate terviseprobleemidega. Ajalise kokkulangemise tõttu püütakse tekitada põhjuslik seos, mida tegelikult reeglina ei ole. Eks nii ongi hakanud levima müüdid ja valearvamused vaktsineerimisest,» selgitas nakkuskeskuse juhataja ning lisas, et pahatihti hakkab inimene iseseisvalt seoseid otsima, eriti veel juhul, kui on tegemist mõne tundmatu ja raske haigusega.
«Kui vaktsineerimise järel tekib palavik, mis laste puhul võib olla üks kõrvalmõjudest, siis loomulikult ei meeldi see lapsevanematele,» otsis Zilmer põhjusi, miks vanemad vaktsineerimist negatiivsena näevad. «Selge on ka see, et need nähud on ohutud ja mööduvad. Haigus ei kulge nii leebelt,» lisas ta.
Kai Zilmer selgitas, et kui vaktsineerimata laps ei jää haigeks, siis võib tekkida eksiarvamus, et see polegi vajalik. «Tegelikult ei jää laps haigeks aga selle pärast, et ümberringi on enamik vaktsineeritud. Ja see kaitseb ka teda. Nakkushaiguse tekitaja on aga nii kaval, et suudab üles leida kaitseta inimese,» rääkis tohter.
Zilmer meenutas 90. aastate alguses endistes Nõukogude Liidu riikides tekkinud difteeriapuhangut, mis ka Eestit puudutas: «Ma olen näinud väikelapse surma difteeriasse kuna laps ei olnud vaktsineeritud. Teised, kes tema läheduses olid, olid vaktsineeritud, ja nendega ei juhtunud midagi. See lapsuke aga kahjuks suri.»