Üks levinud antidepressantide tüüp – SSRI (selective serotonin re-uptake inhibitors ehk selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid ) – võib suurendada tõenäosust, et selle kasutaja ennast tahtlikult vigastab. Mida noorem vanus ja suurem ravimi annus, seda suurem on tõenäosus, selgub värkest uuringust.
Arstid on teadnud seda tüüpi antidepressantide sellisest toimest vähemalt aastakümne jagu. Sellistel antidepressantidel, nagu Prozac, Zoloft ja Paxil, on pakendil ka hoiatus, et ravim võib potentsiaalselt tekitada suitsidaalseid mõtteid ja käitumist lastel, teismelistel ja noortel täiskasvanutel, kirjutab Shape.com.
Ajakirjas JAMA Internal Medicine avaldatud uuringus võrdlesid teadlased patsiente, kes alustasid ravimi võtmist madalas annuses nendega, kes võtsid suuremaid annuseid (kuid seejuures ikkagi arstide väljakirjutatavate annuste piires).
Laste ja kuni 24-aastaste noorte puhul selgus, et suurem annus tõi kaasa kaks korda suurema riski ennast tahtlikult vigastada. Vanemaealiste täiskasvanute puhul riski suurenemist ei kaasnenud.
Uuringu autor Matthew Miller Harvardi ülikoolist ütles, et eesmärgiks polnud välja uurida, miks see juhtub, kuid teadlastel on selle kohta siiski mõningad teooriad.
Duke’i meditsiinikeksuse psühhiaatri Rachel E. Dew sõnul on antidepressantidel nooremate patsientide puhul sageli selline kõrvaltoime, et see paneb nad käituma impulsside mõjul, mida tavainimene eiraks. Mis tähendab, et kui depressioon ise võib tekitada enesetapumõtteid, võib antidepressant nende leevendamise asemel röövida jõu neid mõtteid eirata.
See ei tähenda muidugi, et depressiooni ei peaks ravima. Kergeid sümptomeid, nagu pidev nukrameelsus, unehäired või vähenenud söögiisu jms, saab tavaliselt ravida ka nõustamise abil.
Kuid kui arst on sulle välja kirjutanud antidepressandid, püüa meeles järgnevat:
1. Alusta väikesest annusest. Ravi alustamine suure annusega suurendab oluliselt mitme kõrvaltoime riski. Lisaks ei aita suurem annus kuidagi depressioonist kiiremini jagu saada. Palu arsti, et ta kirjutaks välja võimalikult madala annuse.
2. Uuri oma perekonna haiguslugu. Kui sinu peres (või seda enam sul endal) on esinenud bipolaarset häiret, võib see suurendada sinu suitsitaalse käitumise riski. Sama kehtib ka juhul, kui sinu peres on olnud halbu kogemusi antidepressantidega. Räägi kõigist võimalikest riskidest kindlasti oma arstile.
3. Hoia arstiga ühendust. Sinu arst peaks sul kindlasti silma peal hoidma, eriti esimese kolme kuu jooksul. See on nimelt aeg, mille jooksul antud uuringus suurem osa probleemidest ilmnes. Lepi kokku, kuidas te seda teete – kas hoiate ühendust telefoni teel või kohtute silmast silma.
4. Ära oota. Kui sul peaksid kõigest hoolimata tekkima enesetapumõtted, ära lase neil olla – räägi sellest kellegagi viivitamatult. Mõtle sellele kui tulekahjule, millest tuleb kohe teatada.