Homme tähistatakse rahvusvahelist inkontinentsus ehk uriinipidamatuse päeva, mille eesmärgiks on probleemi laiem teadvustamine, aitamaks selle all kannatavatel inimestel valehäbist üle saada.
Uriinipidamatust kardetakse tunnistada isegi arstile
/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
25. juuni 2010, 12:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Inkotinentsus ehk uriinipidamatus on häire, millest inimesed eriti rääkida ei taha. Neil on raske seda tunnistada iseendale, omastele ja ka arstile. Mõned inimesed ei räägi oma uriinipidamatusest arstile isegi siis, kui neilt seda otse küsida,» ütles pidamatuse korral vajalikke abivahendeid ja selleteemalisi koolitusi pakkuva MTÜ Inkotuba juht Eha Topolev.
Tilgad püksis
Ta lisas, et nõrk põis teeb üha rohkem muret mitte ainult eakatele ja voodihaigetele, vaid ka noortele inimestele. «Ilmselt on paljudele naistele tuttav tunne, kuidas füüsilisel pingutusel - aevastades, köhides, naerdes, hüpates, raskusi tõstes juhtuvad tilgad püksi tulema.»
Topolevi sõnul on sellistel puhkudel oluline jõuda arusaamisele, et uriinipidamatust pole vaja varjata ja et tuleb otsida abi. «Kaasaegsed ravimeetodid võimaldavad uriinipidamatust ravida või vähemalt leevendada,» julgustas ta.
Rasedus ja üleminekuiga
Noorematel naistel esineb uriinipidamatus enamasti raseduse ajal. Lapseootel emadest tuleb lekkeid ette pea 40 protsendil ja kolmandikul jääb pidamatus kestma ka pärast sünnitust.
Uriinipidamatus on sagedasem ka vanemas eas ja kaebused võivad süveneda seoses üleminekuperioodi saabumisega. Üle 50-aastaste seas esineb regulaarne pidamatus hinnanguliselt viiendikel naistest.
Eestis arvatakse olevat 100 000 kuni 120 000 inimest, kellel esineb suuremal või vähemal määral uriinipidamatust. Kogu maailmas kannatab pidamatuse all aga pea kaks miljonit inimest ning prognooside järgi võib see number 2018. aastaks kasvada üle 2,7 miljoni.