Erakorraliste patsientide arv esmakordselt kahanes

Liis Velsker
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Regionaalhaigla EMO. Illustratiivne foto.
Regionaalhaigla EMO. Illustratiivne foto. Foto: Peeter Langovits

Tervise Arengu instituudi (TAI) andmetel langes mullu esmakordselt erakorralise meditsiini patsientide koguarv.

Kui perioodil 2006–2012 kasvas erakorraliste patsientide vastuvõtt oluliselt – kokku 23,2 protsendi võrra –, siis 2013. aastal pöördumiste arv esmakordselt veidi vähenes (0,3 protsendi võrra). Möödunud aastal osutati haiglates erakorralist arstiabi kokku 471 587 korral.

«Patsientide koguarvu langust mõjutas enim piirkondlike haiglate erakorraliste patsientide arvu vähenemine,» tõi instituudi analüütik Ingrid Valdmaa välja. «Keskhaiglates, üldhaiglates ja kohalikes haiglates jäi erakorraliste patsientide hulk samale tasemele või isegi kasvas.»

Erakorralistest patsientidest 68 protsenti pöördus ise haigla erakorralisse vastuvõttu, viiendiku transportis kiirabi, kümnendik suunati teistest tervishoiuasutusest ja 2 protsenti saabus muul viisil, nt politsei saatel. «Eraldi ise pöördujate arvu muutust ajas vaadates selgub, et võrreldes 2006. aastaga on nende patsientide hulk kasvanud kokku 41 protsenti, kuid viimastel aastatel on siiski juurdekasv oluliselt aeglustunud – 2013. a võrreldes eelnevaga oli ise pöördujaid 0,7 protsenti rohkem,» kommenteeris Valdmaa.

Esmaabi osutamise järgselt otsustatakse, kas patsient vajab edasist haiglaravi või suunatakse ambulatoorsele ravile koju. Hospitaliseeritud patsientide osatähtsus erakorralise meditsiini patsientide üldarvus kahaneb. Kui 2006. aastal moodustas hospitaliseeritud patsientide osatähtsus 27 protsenti, siis möödunud aastal 21 protsenti. See näitab nii suundumust haiglaravilt ambulatoorse ravi suunas kui ka kaudselt haiglaravi mittenõudvate terviseprobleemidega patsientide osa suurenemist erakorralises meditsiinis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles