Ennevanasti olid täid elu loomulik osa

Täid on tüütud parasiidid.

FOTO: SCANPIX

Täidega on eestlased ajast aega kimpus olnud ja kuigi vanarahval oli nende tõrjumiseks mitmesuguseid võtteid, ei tegeletud folklorist Marju Kõivupuu sõnul nende tõrjumisega tänapäevases mõttes.

«Kui tänapäeval on parasiidid häbistav ja niinimetatud halbade hügieeniharjumuste tunnus, siis vanasti nendega väga ei võideldud,» rääkis Tallinna Ülikooli õppejõud, folklorist Marju Kõivupuu. Täisid võeti kui elu loomulikku osa nagu näiteks kirpe või soolenugilisi. Täide otsimise sagedusest annab ka tunnistust tõik, et pöidla rahvapärane nimi on eesti keelemurretes täitapp.

Folkloristi sõnul puudub Eestis terviklik ülevaadet täietõve kohta rahvameditsiinis. «Igal ajastul on olnud omad arusaamad, kuidas täidega toime tulla,» tõdes ta. Täide nagu teistegi söödikute tõrje on olnud peaasjalikult naiste ülesanne. 1892. aastal on Tarvastust pärit ütlemine: «Naisil ei ole pühäpääväl kedägi tööd ollu, sõs palunu na Jumalat, et see neile midägi pühäpäävätööd annas, ja temä oli sõs neile andan täi ja tingu tappa.»

Täide puhul on öeldud, et need on nõialt tulnud ning tuleb nõiale tagasi saata. Selleks tuli minna kolme tee ristile, panna kolm täid tubakalehele ja öelda: «Minge sinna tagasi, kost te tullu olete!»

Nagu teistegi parasiitide puhul peetakse ka täide tõrjumiseks parimaks ajaks kaduneljapäeva, mis on vana kuu viimase veerandi neljas päev. Mida lähemal on kaduneljapäev uue kuu loomisele, seda tugevama mõjuga see on.

Muuseumides on juba 19. sajandist pärit seaharjastest täikammid, millega parasiite juustest välja kammiti. Täikamm tuli enne ja pärast kammimist panna kas ahjusuhu või kusagile mujale kuuma.

Lähiajaloos on täide tõrjumiseks kasutatud radikaalseid vahendeid: pea on paljaks aetud, juukseid on pestud petrooleumiga. Väga levinud on olnud ka kammimine tiheda kammiga, et lahti saada tingudest. Ka ei kannatavat täid uskumuse kohaselt kuuma sauna.

Kui aastasadu tagasi peeti täisid jõukuse  ning rikkuse tunnuseks, siis uuemal ajal, 19 saj. lõpul, 20. sajandi alguses  hakati lapsi hirmutama, et kui nad oma juukseid ei kammi ega pese, siis  mummid ja kollid  - lastekeeles  peatäid -  teevad juustest köied ja veavad lapsed kaevu või allikasse

Päris ammustel aegadel on peatäisid seostatud ka surmauskumustega  - kui kevadel tulid rändlinnud tagasi, tuli hommikul enne õueminekut leivapala suhu pista ehk linnupetet võtta. Usuti, et kui seda ei tee, võib täid saada, sest linnud elavad talve kaugel surnuteriigis üle ja sealt naastes toovad kaasa ka mitmesuguseid haigusi, sealhulgas täiu.

 Arvati ka, et kui täid lahkuvad haige inimese juurest, siis inimene on määratud surema, sest  isegi täid jätavad ta juba maha. Vastupidiste (ja ilmselt juba veidi lähema mineviku)  uskumuste kohaselt oli inimene määratud surmale, kui ta läks järsku täiu täis.