Treener: lastevanemad, noorte sport on mõeldud eelkõige lastele!

Hanneli Rudi
, Tarbija24 juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tennisemängija.
Tennisemängija. Foto: SCANPIX

Võtsin esimest korda treenerina Eesti noorte meistrivõistlustest täies mahus osa. Need toimusid Pärnus ja olen väga positiivselt üllatunud nii korraldusest kui ka mängutasemest, kuid mulle jäid pinnuks silma üle motiveeritud lapsevanemad, kes upitasid ennast sellel võistlusel tähtsamaks kui lapsed, kirjutab tennisetreener Silver karjus värskes ajakirjas Tennis.

Korraldus oli muljetavaldav ning nägin väga suuri talente ja väga-väga suuri talente. Mis aga negatiivse poole peale jäi ja millega olen ka varem kokku puutunud, on lastevanemate käitumine. See tegi mind päris kurvaks - kui kümme päeva võisin jälgida, mis telgitagustes toimub, kuidas keegi oma lapsega suhtleb, mida oodatakse ja nõutakse, siis see on väga suur probleem, mis vajaks kiiresti lahendamist.

Sai ka teiste treeneritega omavahel räägitud ning tuli selgelt välja, et ma ei ole oma murega üksi.

Noorte tennises ei saa me lastevanematest üle ega ümber. Neid on paratamatult vaja nii lastel kui treeneritel, aga lastevanemad ei tunneta seda rolli, kuidas nad saaksid lapsele kõige kasulikumad olla. Väga tihti saaks vanemad olla lastele abiks, kui nad ei teeks midagi!

Vanemad töötavad vastu

Nad töötavad pahatihti lastele vastu. Noortel mängijail pole võimalik iseseisvuse suunas pürgida, kui isegi 14-15-aastased poisid-tüdrukud ripuvad veel ema tissi otsas ja emad kamandavad, kuhu tohib astuda ja mida teha. Seda on päris kurb vaadata, sest tennis on täna ikkagi hobi ja nad tulevad mängima rõõmu pärast. Kui lastevanemad sekkuvad nii meeletult, õpetavad ja käituvad valesti, siis võetakse see rõõm ära.

On näha, et lastevanemad sekkuvad jõuliselt kogu treeninguprotsessi. Treenerite metoodika on täpselt sama nagu koolis õppeprogramm. Ma pole siiamaani aru saanud, miks vanemad ei lähe kooli matemaatika- vői bioloogiaõpetajale nõu andma, aga väljakule trügivad kõik ja räägivad treeneri eest, kuidas peab treenima ja mängima.

Isegi, kui lapsevanem on endine tippmängija vői tugev harrastustennisist, peaks ta mängu õpetamise poole usaldama treeneri hooleks. Ka olümpiavõitja Erki Nool vaatas oma poja mängu ning temal oleks ka kindlasti midagi tarka öelda, kuid just sellepärast, et ta on spordifilosoofiaga hästi kursis, ta seda kõva häälega tegema ei hakanud.

Põõsa tagant piiluda pole normaalne

Noorte õpetamine on multidimensionaalne tervik, mis koosneb taustajõududest, treeneritest ja mõistlikest vanematest ning see sünergia peab toimima - mitte nii, et igaüks kisub oma poole ja kõigil on erinev nägemus. Kui laps tuuakse trenni, siis tuleb uskuda treeneri metoodikasse ning olla rõõmus, et lapsele meeldib tennist mängida.

Mis paistis eredalt silma, on see, kui lapsed ei luba oma vanematel käia võistlusi vaatamas. Arvan, et sel juhul on juba varem tehtud vanematepoolseid suuri vigu, et asjad nii kaugele läinud. Vanemad peavad puu otsast, posti tagant vői põõsaste vahelt piiluma oma lapse mängu – see ei ole normaalne.

Igal juhul aktsepteerin 100 protsenti, et lastevanemad käivad tribüünil mänge vaatamas ja tunnevad huvi, kuidas nende võsukestel läheb. Kuid peavad sel juhul oskama ka väljaku ääres mõistlikult käituda, mitte haarama kahe käega peast kinni ja mängu ajal lastele midagi arutut kisama või õpetama ja sellega neile pinget peale panema.

Sobimatu käitumine

Selles ringkonnas domineerivad ambitsioonikad emad, kes on pealt kullakarvalised, seest siruviirulised, kuid on ka isasid, kes ise on spordist väga kaugel. Võib-olla nad jooksevad kilomeetri 11 minutiga, teevad kaks kätekõverdust ja kümnest löögist kolm saavad reketiga pallile pihta, aga teavad täpselt, mida peaks tennisemängus tegema. Silma hakkas ka see pool, et kui lapsed tulevad pärast mängu platsilt ära, siis esimesena võtavad neil varrukast kinni vanemad ja lärmavad, kuidas oleks pidanud mängima ja mida teisiti tegema. Treener saab võib-olla alles kahe tunni pärast oma arvamuse öelda.

Igal pool käib meeletu tõmblemine ning ületähtsustatud on tulemuspõhine sporditegemine. Mitte, et mängitaks armastusest tennise vastu. Ning see saab hukatuslikuks.

Kui kuulen, kuidas lastevanemad tribüünil omavahel suhtlevad ja mida nad üleolevalt räägivad, siis on päris piinlik. Vahel halvustatatakse vastast nii kõva häälega, et isegi enda lapsel võib häbi hakata. Tõenäoliselt räägitakse sama juttu ka kodus ning sel juhul on keeruline, et sellest perest kasvaksid eluterve psüühikaga lapsed. Nad on ikkagi nii survestatud, et ei tule eluaastate mõttes nii varajase pingega toime.

Palun vabandust, kui kellelegi liiga tegin, aga enamik vanemaid kuulub mainitud kategooriasse.

Selle asemel, et kulutada tunde trennides passimisega, võiks mõelda, kuidas raha teenida, ise trenni teha või lugeda mőni huvitav raamat läbi. Leidku endale mõni muu tegevus, sest lapse survestamine 24 tundi ööpäevas on kindlasti kehv hobi. Mitte elada oma unelmaid laste peal välja. Isegi lapsed ei ole vanemate omand, sest kõigil meil on oma elu. Muidu oleks nagu okupeeritud lapsepõlv.

Südamest ei soovi keegi paha – küllap valitseb kõigil vanematel hea tahe aidata lastel paremaks mängijaks ja inimeseks sirguda. Kuid vale lähenemine töötab paraku vastu. Eriti kahju on põhjusel, et nägin Eesti noorte meistrivõistlustel tõelisi talente. Probleem on olnud aastaid, aga kartus, et anded võidakse rikkuda, pani mind tősisemalt kui kunagi varem muretsema. Tähtis on siiski laste rõõm ja mida lapsed tunnevad, vanemate rahulolu on juba boonus!

Pikemalt loe ajakirja Tennis septembri numbrist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles