Mida tasub teada bipolaarsest häirest?

Marina Lohk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Bipolaarse meeleoluhäire korral vahelduvad depressiooni ehk masenduse ning maania ehk kõrgenenud meeleolu ja aktiivsuse episoodid. Ligi pooltel juhtudest on esimeseks episoodiks depressioon.

Maania ja hüpomaania põhisümptomid:

  • meeleolu kõrgeneb ja kõrgeneb
  • kõik tundub võimalikuna
  • maailm on kaunis

Kuid kõige selle juures on maanial ka oma halb ja hävitav pahupool.

BPH depressiooni periood sarnaneb tava-depressioonile, maania ja hüpomaania puhul avalduvad mõned või mitmed järgnevatest muutustest:

  • unehäired – uni on mitu tundi lühem või piisabki 2-3 tunnist magamisest, et tunda enda puhanuna
  • ideede rohkus, inimene hakkab tegema kõrgelennulisi plaane
  • võimetus kontsentreeruda,
  • tõuseb suhtlemisvalmidus, tekib kirjutamistung, ülemäärane kõnelemistung, inimene kulutab aega mittevajalikele telefonikõnedele,
  • väsimatus,
  • kerge ärrituvus, teised inimesed näivad aeglastena,
  • liigne raharaiskamine,
  • isu võib tõusta või ka täielikult kaduda
  • inimest valdab täielik haaratus iseendast,
  • äkilised vihasööstud
  • müratunnetus langeb (valju muusika kuulamine näit.)

Bipolaarse häire korral depressioon tavaliselt eelneb maaniale. Seega muutub nauditavaks pääsemine depressiooni koormast ja maaniaperioodi peetakse terve olemise perioodiks.

Ravimata jäänud bipolaarne häire võib viia töölt väljalangemiseni, suhete katkemiseni, alkoholismini, narkomaaniani, toitumishäireteni, kibestumiseni ja ca 20%-l kahjuks ka enesetapuni.

Soodumus haigestuda bipolaarsesse meeleoluhäiresse on seotud pärilike teguritega. See, kas põhimõtteliselt on tegu vaid mõne geeni või suurema hulga geenidega, on veel selgusetu.

Maaniaga kaasnevat uneaja lühenemist on peetud üheks maniakaalset seisundit säilitavaks ja süvendavaks teguriks. Igapäevaelu stressi peetakse häiret vallandavaks riskiteguriks.

Arvatakse, et häire põhjustab närvisüsteemi talituses muutusi, mis viivad selleni, et algul stressreaktsioonina alanud häire muutub püsivaks kalduvuseks korduvatele meeleolumuutustele.

Tüüpiline bipolaarse meeleoluhäire algusaeg on 15.-35.eluaasta. Paljud maania all kannatavad inimesed on täheldanud selle häire sesoonsust - enim esineb maaniat kevadperioodil, vähem suvel  ja ainult vähesel osal inimestest on maania talviti.

Bipolaarse häire puhul võib aidata:

  • Püüan selle nähtuse kohta võimalikult palju teada saada.
  • Õpin kuulama oma keha ja püüan temaga koostööd teha.
  • Võtan rohtu regulaarselt. Ka siis, kui tunnen end tervena.
  • Ravi alguses käin psühholoogi juures või toetusrühmas püsivalt, kuigi see on vahel tüütu.
  • Ma sunnin end magama ka siis, kui ma ei taha, sest magamatus on üks minu suurim vaenlane.
  • Puhkan iga päev ja igal nädalal, intensiivsete perioodide järel võtan pikema puhkuse.
  • Ma õpin loobuma suurtest ja põnevatest projektidest, kuigi need on nii ahvatlevad.
  • Kui võimalik, arvestan tööde planeerimisel eesootavate kõikumistega.
  • Pean enesetunde päevikut.
  • Olen ettevaatlik alkoholi ja ergutitega.
  • Ma ei isoleeri end inimestest. Ka siis mitte, kui tunnen end kõige mõttetuma inimesena.
  • Ma usun, et lähedased mõistavad mind. Hoian neid.
  • Ma võtan vastu lähedaste, arstide, kolleegide ja kõigi teiste heatahtlike inimeste abi.
  • Ma jälgin, et toit oleks tervislik.
  • Võin toetada erinevate vitamiinide ja mineraalidega.
  • Ma püüan leida liikumisviis, mis mulle meeldib.
  • Püüan suhelda inimestega, kel on sama mure. (Eestis on see võimalus näiteks depressiooni ja bipolaarse häire rühmas või vaimse tervise foorumis «Sa ei ole üksi».)

Mida sa ei tohiks teha:

  • isoleerida end inimestest
  • teha endale etteheiteid, et sa ennast kokku ei võta (sa teeksid seda, kui suudaksid)
  • püstitada eesmärke, mida sa vähenenud ressursside tõttu ei suuda täita
  • end süüdistada
  • end kritiseerida
  • pidada sellist käitumist oma halvaks iseloomuks
  • mõelda, et sa ei väärigi abi ja paremat elu
  • mõelda, et selles olukorras polegi võimalik aidata
  • mõelda, et kõigile olekski parem, kui sind ei oleks

Sind võivad aidata:

  • sinu lähedased
  • psühholoogid
  • perearstid
  • psühhiaatrid
  • perenõustajad
  • sotsiaaltöötajad
  • eneseabi- või arengurühmad
  • Modereeritud foorum «Sa ei ole üksi»

Koostanud Avitus: www.avitus.ee

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles