Riigikontroll pakub välja mitu võimalust tervishoidu lisaraha leidmiseks

Ravikindlustuse eelarve seis on muutumas üha kehvemaks, nenditakse riigikontrolli aastaraportis. Ravikindlustusraha tuleb Eestis ennekõike töötasudelt makstavast sotsiaalmaksust (13 protsenti). Eelmise aasta lõpu seisuga oli ravikindlustatutest töötavaid isikuid 48 protsenti, ülejäänud 52 protsenti olid kas pensionärid, lapsed või tasus nende eest ravikindlustusmakseid riik. Seega sõltub ravikindlustuse käekäik ennekõike olukorrast tööturul. Lisaks ravikindlustustele rahastatakse tervishoidu veel riigieelarvest. Kogukulud tervishoiule vähenesid kriisi ajal 12,3 protsenti ning on teinud olulise hüppe alles viimastel aastatel.

Teise probleemina toob riigikontroll välja, et Eesti tervishoius on raha suunatud peamiselt tagajärgedega tegelemiseks ning tervise säilitamine ja haiguste varajane ennetamine ei ole olnud rahastamist vaadates prioriteet.

Juba 2010. aastal toodi Maailma Terviseorganisatsiooni, sotsiaalministeeriumi ja haigekassa koostöös valminud uurimuses toodi välja, et praeguse rahastamise juures ei suuda Eesti oma tervishoiusüsteemi üleval pidada. Põhimõttelised otsused ravikindlustuse rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks on pigem edasi lükatud. Praegu ei peeta nende üle isegi avalikku debatti.

Kui tervishoiu rahastamine kasvab, siis tuleks WHO 2010. aasta maailma tervishoiuaruande kohaselt seda raha kasutada kolme probleemi lahendamiseks:

• suurendada ravikindlustatute osakaalu;
• vähendada teenuste/ravimite eest tasumise omaosalust patsientidel;
• suurendada tervishoiuteenuste kättesaadavust – suurem valik teenuseid ja/või lühemad järjekorrad.

Ravikindlustatute osakaal tööealisest rahvastikust on suurenenud. Kui veel 2011. aastal oli vanuses 20–59 ravikindlustatud vaid 84 protsenti, siis 2013. aastal juba 89 protsenti. Kasvu taga on paranenud tööturuolukord, mitte tervishoiupoliitilised otsused.

Patsientide omaosalus on vähenenud viimastel aastatel seoses ravimite kompenseerimise muudatusega ning patsientide teadlikkuse kasvuga.

Ravikindlustuse eelarve on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud, kuid see ei ole toonud kaasa teenuste kättesaadavuse paranemist. Eelarveraha kasv kompenseerib ennekõike teenuste hinna kallinemist, mille peamiseks põhjuseks on lisaks üldisele kulude kasvule personalikulude suurenemine.

Ravijärjekorrad pikenevad

Riigikontroll on aastate jooksul jälginud ravijärjekordade pikkuse muutust. Ravijärjekordade keskmine pikkus on aasta-aastalt kasvanud.

Eriti probleemne on teenuse õigeaegne saamine ambulatoorse ravi korral, kus 1. jaanuari seisuga jäi lubatud ooteaja piiresse vaid 50 protsenti vastuvõttudest. Statsionaarses ravis oli see näitaja 90 protsenti ja päevaravis 98 protsenti.

Olukorras, kus rahastamise olulist kasvu pole ette näha ning kavandatud kasv läheb põhiliselt tervishoiutöötajate palgatõusuks, pole aga haigekassal eriti võimalusi tervishoiukorraldust muuta.

Haigekassa kulud on ületanud tulusid juba pikemat aega ning sama jätkub prognooside kohaselt ka lähiaastatel. Kui edaspidi soovitakse ravikindlustatud isikute ringi laiendada ja/või tervishoiuteenuste kättesaadavust parandada, tuleb kulusid veelgi suurendada.

Kui seni oli saanud üha kasvavaid kulusid katta jaotamata kasumist, siis aastast 2017 peaks ravikindlustuse samas mahus rahastamiseks leidma lisaraha.

2014. aasta rahandusministeeriumi kevadprognoosist lähtudes on haigekassa nõukogu 2014. aasta augustis kinnitatud dokumendis, mis hõlmab aastaid 2014–2018, teinud prognoosid ümber, nii et lisaraha aastatel 2014–2018 juurde vaja leida ei ole.

Kui nõukogu kinnitatud eelmise prognoosi kohaselt ületasid haigekassa kulud tulusid 2014.–2017. aastal 91,3 miljoni võrra, siis uue prognoosi kohaselt vaid 4,3 miljoni võrra. Jaotamata tulem on 2014. aasta prognoosi kohaselt 2017. aastaks 131,8 miljonit eurot varem planeeritud 41,6 miljoni asemel.

Tasakaalu saavutamiseks on tulud suurenenud 64,8 ja kulud vähenenud 22 miljoni euro võrra. Seega ei ole tasakaalu ootamatu tekkimise taga mitte ainult tulude suurenemine, vaid ka prognoositud kulude vähenemine. Arvestades aga tervishoiutöötajate palgaootusi, saab selline vähenemine tulla vaid tervishoiuteenuste kättesaadavuse arvelt, sest tervishoiuteenuste struktuuris muudatusi ei planeerita.

Riigikontrolli hinnangul on tegu äärmiselt kahetsusväärse praktikaga, kus prognooside ümbertegemisega peidetakse rahastamise probleeme ning lükatakse rahastamise põhimõttelise ümberkorraldamisega seotud otsuseid edasi.

2015. aasta riigieelarve eelnõus, mille valitsus on kinnitanud ja saatnud riigikokku, ongi juba 2015. aasta ravikindlustusele planeeritud vähem raha kui haigekassa nõukogu kinnitatud prognoosis.

Kuidas muuta rahastamist?

Tervishoiu rahastamist on võimalik parandada mitmel moel, leiab riigikontroll. Esimene võimalus on tervishoius kasutada raha efektiivsemalt. Riigikontroll on viimase kümne aasta jooksul teinud selle kohta oma auditites mitmeid soovitusi:

• Kuna meil on aktiivravihaiglaid liiga palju ( neile kõigile ei jagu samal ajal raha, patsiente ega töötajaid), tuleb viivitamatult korrastada haiglavõrk ning kujundada see ümber võrgustiku põhimõttel nii, et ennekõike osutatakse abi suurtes haiglates ehk nn kompetentsuskeskustes. Sotsiaalministeerium on selles osas astunud esimesi samme.
• Perearstiabisse suunatakse rohkem raha, et eriarstiabis ei peaks tegelema probleemidega, mis on ennekõike perearsti pädevuses.
• Arendada tuleb e-tervisesüsteemi, mis võimaldaks tervishoius raha paremini kasutada.

Kui kasutada raha efektiivsemalt – korraldada ümber haiglavõrk, arendada esmatasandi arstiabi ja tõhustada e-tervisesüsteemi –, siis need muudatused isegi kombinatsioonis ei taga, et tervishoiu kulud ja tulud on edaspidi tasakaalus.

Nii nagu pensionikindlustuses on ka ravikindlustuse rahastamise puhul määrav rahvastiku vananemisega seotu, kuid tervishoius mängib rahastamise kallinemisel veel olulisemat rolli teenuste üldine kallinemine. Seetõttu tuleb lähiaastatel leida viisid, kuidas tervishoidu lisaraha leida. Võimalusi selleks on mitmeid. Näiteks:

• saaks osa ravikindlustusest tasutavaid teenuseid rahastada edaspidi riigieelarvest (näiteks perearstiabi või statsionaarne õendusabi (endine hooldusravi));
• saaks haigushüvitisi maksta edaspidi tööandja või rahastada seda töötuskindlustusest, mitte enam ravikindlustuse eelarvest;
• saaks suurendada sotsiaalmaksu ravikindlustusse minevat osa või muuta sotsiaalmaksu objekte (näiteks kapitaliinvesteeringutelt saadavad dividendid).