Osa suguhaigusi jääb diagnoosimata

«Kuna põletikulised suguhaigused on ainult kolmandikul juhtudest sümptomaatilised, kolmandikul juhtudest asümptomaatilised ja väga sageli ebatüüpilise kliinilise leiuga, siis uurisime 2013. aasta jaanuaris Quattromedi laboratooriumis kõiki neid analüüse, mida arst saatis erinevate suguteede põletike tekitajate suhtes,» tutvustas uuringu ideed TÜ kliinikumi nahahaiguste kliiniku dermatoveneroloog-õppejõud Airi Põder.

Täpsemalt vaatlesid uuringu tegijad, milliste haigustekitajate analüüse arstid määravad ning kuidas mõjutab suguhaiguste diagnoosimist ja statistikat kompleksuuring, mille puhul määratakse korraga mitme potentsiaalse haigustekitaja analüüs.

Põder tõi esile, et kompleks­uuringusse võib kaasata ka harvaesinevaid patogeene, nagu näiteks pehme šankeri tekitaja, mida Aafrikas esineb sagedamini kui süüfilist.

«Arvestades seda, et lennukiga saab ümber maailma lennata 24 tunniga, siis ma arvan, et peame hoidma silma peal sellel, mis toimub arenguriikides – mitte ainult Ebolal. Olgem ausad, miks Eesti naised ei või olla Aafrikas vahekorras? Ei ole mingit põhjust arvata, et meil Euroopas seda ei ole,» ütles arst.

Klamüdioosi uuritakse enim

Pehme šanker põhjustab haavandeid suguelunditel ning sellega kaasneb ka lümfisõlmede suurenemine. Ent kuna visuaalselt võivad haavandid olla sarnased, on väga raske neid vaadates öelda, millega tegemist on.

Kuna Põdra sõnul on kõik haavandid sarnased, võib selle kergelt teiste haigustega segamini ajada.

Uuringu järgi tellivad arstid kõige rohkem klamüdioosi, Eestis levinuima suguhaiguse tekitaja analüüsi. Kõnealune uuringu puhul jäi ta tänu sellele ainsana diagnoosimata vähem kui ühel protsendil juhtudest. Trihhomonoosi tekitaja jäi samas arsti tellimuse järgi diagnoosimata enamikul, gonokokknakkuse tekitaja veidi vähem kui pooltel ja Mycoplasma genitalium ligi pooltel juhtudel.

«See on väga suur probleem. Näiteks Mycoplasma genitalium, mis on sama ohtlik kui klamüdioos; ja ka trihhomonoos – kui arstid nende uuringuid ei telli, siis nad ka ei leia seda,» nentis Põder.

Võimalike põhjustena, miks arstid kõiki nimetatud uuringuid ei telli, nimetas ta nii teadmatust kui ka kokkuhoidu. «Eks raha loevad ju kõik ja riiklikus süsteemis on see teatavasti piiratud. Haigekassa leping ei ole sugugi selline, et arst võib kõike määrata. Ja see on müüt, et meil tehakse patsientidele kõik vajalikud uuringud,» märkis tohter, lisades, et ka patsiendid võiksid arstidelt rohkem uuringuid nõuda.

Haigekassa pressiesindaja Katrin Romanenkov kinnitas samas, et põhjuseks ei ole kindlasti ebapiisav rahastus. «Põhjendatud kahtluse korral tellib arst kindlasti vajalikud uuringud, sealhulgas on vajadusel võimalik patsient lisauuringutele suunata.»

Põder lisas, et ehkki kõnealused haigused ei ole lausa surmavalt ohtlikud, võivad nad tekitada väga palju tüsistusi ja suurendada HIVi nakatumise tõenäosust. Samuti tähendab suguhaiguste diagnoosimata jätmine, et nad antakse enda teadmata partneritele edasi.

Siiski ei tähenda see, et Põder ja tema kolleegid soovitaks absoluutselt kõigile kompleks­uuringut tellida. Küll aga arvavad nad, et kõrge riskiga patsientide puhul tuleks seda teha.

Eesti naistearstide seltsi president ja TÜ naistekliiniku naistearst-õppejõud Made Laanpere arvas aga, et kompleksdiagnostika pole suguhaiguste puhul põhjendatud.

«See on riigi tervishoiusüsteemile väga suur rahaline koormus. Kõiki neid teste saab teha ka ükshaaval – vastavalt vajadusele. Lisaks sisaldab pakutav kompleks ka selliseid haigusi, mida Eestis ei esine ning mida suguhaiguseks ei peeta,» ütles ta.

Suguhaigusi on vähem

Kompleksdiagnostika võiks tulla Laanpere sõnul arutlusele siis, kui kõik suguhaigused oleks riigis ühesuguse või vähemalt sarnase ja suure esinemissagedusega. Eestis on aga suguhaiguste esinemissagedus viimase 15 aasta jooksul märkimisväärselt vähenenud.

«Selle peamised tegurid on kohustuslik seksuaalharidus koolis, kondoomi kasutamise väga kõrge tase noorte hulgas ja kättesaadavad seksuaaltervise teenused. Ja meie kõige suurem probleem on ikkagi HIV, mida kompleksdiagnostika üldse ei hõlma. Samas on kõigist teistest suguhaigustest oluliselt suurema levimusega klamüüdianakkus,» seletas arst.

Näiteks möödunud aastal diagnoositi klamüüdia Eestis 1625 korral, selle aasta üheksa kuuga 1131 korral. Laanpere sõnul esineb seda haigust enim peamiselt selle pärast, et tänapäeval kulgeb see kuni 80 protsendil juhtudest ilma nähtavate sümptomiteta ning seega võidakse seda kergelt edasi anda.

Kõnealusest uuringust rääkides juhtis Laanpere tähelepanu sellele, et diagnoosimata jäänud haigusjuhud olid väga üksikud ega tõenda kompleksuuringu vajalikkust.

Laanpere märkis, et kompleksdiagnostika on asjakohane soolenakkuste ja hingamisteede haiguste korral. «Näiteks kui haige saabub haiglasse raskes seisundis ja kohe on vaja määrata haigustekitajale vastav antibakteriaalne ravi. See on hoopis teine olukord,» tõi ta välja.