Arstiteaduskond võib hakata suuhügieniste koolitama

Arstiteaduskonna dekaan Joel Starkopf ütles meditsiiniuudiste portaalile Med24-le, et praegu on vara veel midagi lõplikku öelda.

«Vajadus õppekava avamiseks on tõenäoliselt olemas, seda peegeldab sotsiaalministeeriumis peetud arutelude tulemusel tehtud ettepanek,» lausus Starkopf. «Lahtine on, milline saab olema õppevorm ja kuidas on kavandatud õppetöö rahastus.»

Ta selgitas, et vastavad arutelud seisvad ülikoolil ees. Starkopf lisas, et kindlasti ei saa õppekava avada enne 2016. aastat.

KOMMENTAAR:

Eestis on üks diplomiga suuhügienist 47 000 inimese kohta

Laili Lutsar (suuhügienist), Stanislav Liskmann (hambaarst) ja Terje Altosaar (suuhügienist)

Suuhügienisti roll hambaravimeeskonnas on tegelikult ainulaadne. Neid võib nimetada uurijateks, avastajateks ja suunajateks. Kohtudes patsiendiga kas ühe, kolme või kuue kuu tagant arendatakse püsivat, usalduslikku suhet, mis on oluline hambaarstile raviplaani edukaks teostamiseks. Erinevus nende erialade vahel väljendub põhiliselt selles, et hambaarst ravib hambahaigusi ja nende komplikatsioone, kuid suuhügienist tegeleb peamiselt suuhaiguste ennetamisega ja/või järelraviga.

Otsida ja näha nii parodondihaiguste kui ka üldhaiguste esmaseid tunnuseid nõuab teistsugust mõtteviisi ja oskusi, kui lihtne ennetusmudel ja hammaste profülaktilise puhastuse teostamine. Esmalt nõuab see laialdasi ja põhjalikke meditsiinilisi teadmisi ja praktikat ning seejärel ka nende kombineerimise ja rakendamise oskust iseseisvalt igapäevases kliinilises ravitöös.

Seega peab suuhügienist omama laialdasi arstiteaduslikke teadmisi, kuna tema ravitoimingute mõju organismile on sedavõrd intensiivne, et nende ebaõige läbiviimine, ebapädev diferentsiaaldiagnostika ning kaasuvate üldhaiguste  ja nende raviks kasutatavate ravimite  mõju ja võimalike kõrvaltoimte tähelepanuta jätmine võib kaasa tuua meditsiinilisi komplikatsioone inimese tervisele.

Isehakanud suuhügienistid - oht patsientidele!

Teadmatusest, vähesest teadlikusest või suisa oskamatusest heausksele patsiendile tekitatud kahju aeglane avaldumine on medali varjus pool. Ning ka peamine põhjus miks nii suuhügienisti haridustase, tema pädevus ja ka töötamise õigus peaks olema riiklikult reguleeritud ja kontrollitav.

Oskamatu instrumendi käsitlus, rääkimata puuduvatest teadmistest haiguste põhjuslikkusest, võivad tekitada suuremat kahju kui ravi puudumine. Ja kes siis vastutab? Kas inimene, kellel vastav haridus puudub, kuid kellel arst lubas n-ö omal vastustusel tegutseda või arst, kes olles teadlik protseduuriga kaasneda võivatest võimalikest komplikatsioonidest ja ohtudest siiski sellise tööjaotuse võimaldas ja omavastutusega nõus oli? Ja kas sellel ongi nii suurt tähtsust, sest kannataja pool on mõlemal juhul siiski patsient. Seega kvalifikatsioonita suuhügienist kujutab endast otsest ohtu heauskse patsiendi tervisele!

Kuna Eestis on eriala reguleerimata, siis kõige kindlam viis teile teenust osutava suuhügienisti kvalifikatsiooni kontrollida on külastada Eesti Suuhügienisitde Liidu veebilehte, kus on toodud vaid nende suuhügienistide nimed, kes liidule teadaolevalt omavad erialast dipolmit, mis vastab Eestis kehtivale kutsestandardile või külastada Kutsekoja lehte ja uurida kas suuhügienistile on lisaks diplomile väljastatud ka riiklik kutsetunnistus.