Palju ravimeid jäetakse välja ostmata

Ravimiameti peadirektori asetäitja ja Tartu Ülikooli kliinilise farmakoloogia lektor Alar Irs analüüsis hiljuti koos Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi analüütiku Mait Raagiga retseptikeskuse andmeid. Ligi viiest miljonist üle 65-aastastele inimestele 2013. aastal välja kirjutatud ravimist jäi ühel või teisel põhjusel välja ostmata 880 000. Ehkki osa neist retseptidest võib raviarst olla teadlikult tühistanud, jätavad inimesed Alar Irsi hinnangul suure osa ise välja ostmata.

«Ma arvan, et ravimite suur hulk on kindlasti üks põhjus, miks kõiki välja ei osteta,» ütles ta. Enamikule analüüsitud vanusegruppi kuuluvatest inimestest kirjutatakse 10–20 retsepti aastas.

«Võib juhtuda, et iga arst ravib ühte haigust, aga keegi ei ravi seda patsienti: ühe haiguse raviks ongi hea kaheksa ravimit välja kirjutada ja teise haiguse raviks on ka hea kaheksa ravimit välja kirjutada, aga selle patsiendi ravimiseks ei ole hea 16 ravimit välja kirjutada,» lisas Irs. Mida rohkem ravimeid korraga võtta, seda suurem on ka koostoimete risk.

Apteekrite liidu juht Ülle Rebane on oma praktikas kokku puutunud patsiendiga, kellel oli korraga 68 retsepti. «Tegemist oli diabeedihaigega, kellel oli palju kaasuvaid haigusi. Ta oli käinud erinevate arstide juures, kõik nad olid need retseptid sinna üles riputanud ja tegelikult osa neist kattus – siis on loomulik, et ta ei osta kõiki välja,» rääkis apteeker.

Eesti Kardioloogide Seltsi juht ja Tallinna Tehnikaülikooli tehnomeedikumi professor Margus Viigimaa tunnistas, et sageli ei olegi teada, mida teised arstid on patsiendile välja kirjutanud, kui inimene ise sellest ei räägi.

Ent suur probleem on kardioloogi sõnul seegi, et südame-veresoonkonna haigustega patsientide hulgas tuleb sageli ette, et raviskeem tehakse omavoliliselt ümber ja ravimid jäetakse ära, kuna enesetunne on hea. Hea enesetunne võib aga olla petlik.

Näiteks kolesteroolilangetaja ärajätmisel ei anna see tunda ei paari nädala ega kuuga, vaid võib-olla alles 20 aastaga, kuid siis on tagajärjed raskesti ravitavad. «Kõik ravimid on ikkagi näidustatud selliselt, nagu arst on kirja pannud. Kui ravimite pakutav tasakaalustamine ära kaob, võib tekkida väga tugev patoloogiliste protsesside aktiveerumine,» selgitas tohter.

Viigimaa on kokku puutunud olukordadega, kus patsient näiteks poole aasta möödudes väidab, et on vererõhuravimit võtnud korralikult, ent näha on, et ta on välja ostnud vaid kolmeks kuuks piisava koguse. «Kui me võtame vererõhuravimid või südame isheemiatõve ravimid, siis nende ärajätmisel võib tekkida väga tugev tagasipõrkeefekt – vererõhk läheb kõrgeks, lisaks võib tekkida hapnikukonflikt, mis tähendab, et selle tõttu võib tekkida südameinfarkt,» rääkis arst.

«Väljakirjutatud ravimeid võetakse ikka väga valesti,» märkis ka Eesti Apteekide Ühenduse juhatuse liige Kristiina Sepp.

Ta tõi näiteks põletikuvastaseid silmatilku ostma tulnud 85-aastase patsiendi, kellele oli välja kirjutatud terve hulk kangeid südame-veresoonkonna ravimeid, mille võtmise kohta apteeker siis igaks juhuks ka päris. Nii selgus, et patsient oli otsustanud neid ravimeid sootuks mitte võtta, kuna tundis end oma sõnul hästi. Perearstiga ühendust võttes selgus aga, et patsiendil oli tõsine südamepuudulikkus.

Eriti ohtlik on aga antiagregantide ehk vereliistakute aktiivsust pidurdavate ja trombide teket vältivate ravimite omavoliline ärajätmine. Sellised ravimid kirjutatakse tavaliselt koos aspiriiniga välja neile, kellele on tehtud koronaar- ehk pärgarterite stentimine – arterisse on laiendamise järel paigaldatud ravimiga kaetud metallvõrk.

«Esimestel kuudel on väga suur tromboosioht ja vastavalt stendi tüübile peab olema mitu kuud kaksikravi – aspiriin pluss üks uus antiagregant,» selgitas tohter.

Viigimaa lisas, et kui varem võis ravimi ostmata jätmise põhjuseks olla kõrge hind, siis nüüd on tekkinud soodsamad koopiaravimid ja ka haigekassa hüvitis on suurenenud. «Nii et küsimus ei ole niivõrd hinnas, kuivõrd teadlikkuses. See situatsioon, kus inimene ütleb, et ei jõudnud apteeki minna või jäi päev või kaks vahele, on väga ohtlik,» rõhutas arst.

Ülle Rebase sõnul tuleb sageli ette, et apteeki tuleb inimene, kellel pole aimugi, milline ravim on talle mille jaoks välja kirjutatud. «Ütleb vaid, et arst kirjutas mingid retseptid – andke mulle.»

Segadust ja ravimite väärkasutust võib eakate patsientide puhul põhjustada ka uue koopiaravimi müügiletulek. «Kui ravimil on odavam analoog tulnud, siis me peame seda pakkuma. Aga see on hoopis teistsugune tablett, teistsugune karp ja vanainimene ei saa siis enam aru, mis toimub – kas ta peab mõlemat võtma. Nii võib ta võtta topelt,» selgitas Rebane.

Suurt osa praegustest probleemidest aitaks ära hoida see, kui nii eriarstidele, perearstidele kui ka apteekritele oleks kõik patsiendile välja kirjutatud ravimid ühtemoodi näha. Perearstide seltsi juhi Diana Ingeraineni sõnul annaks selline e-ravileht võimaluse hinnata ka ravimite koostoimeid.
 

Ravimitest loobutakse ka rahapuudusel

Haigekassa ja sotsiaalministeeriumi iga-aastases üle-eestilises elanikkonna küsitluses uuritakse muu hulgas ka põhjuseid, miks jäetakse arsti määratud ravimid välja ostmata. Läbi aastate tunnistab ligikaudu kolmandik inimestest, et jätab mõnikord retseptiravimi välja ostmata.

2013. aastal jagunesid peamised põhjused järgmiselt:

• ei ole rahaliselt võimalik (12 protsenti);

• ei pea vajalikuks, kuna haigus möödus ise (12 protsenti);

• unustas välja ostmata (7 protsenti);

• võtab enda hinnangul niigi palju ravimeid (4 protsenti);

• sama ravimit on varem välja kirjutatud, kuid see ei sobinud (4 protsenti).

Nii Eestis kui ka teistes riikides kirjutatakse ravimeid enamasti välja rohkem, kui neid apteegist välja ostetakse.

Muuhulgas võib põhjuseks olla näiteks arsti ja patsiendi pealiskaudseks jäänud koostöö, mille puhul patsient ei ole saanud veendumust, et see ravim on vajalik. Arst võib kirjutada patsiendile ka retsepti kokkuleppega, et kui haigus ei ägene ja tervis paraneb, siis ei ole vajadust ravimit võtma hakata, mistõttu jääb ravim välja ostmata.

Realiseerimata retseptide statistikat võivad mõjutada ka tehnilised asjaolud – näiteks võimalus, et arstid jätavad raviskeemi muutes retsepti annulleerimata ja nii jääb patsiendi jaoks ühe toimeaine piires aktiivseks mitu retsepti, mida ta ei peakski välja ostma.

Allikas: haigekassa