Hooletusse jäetud laps ei suuda oma käitumist reguleerida

Marina Lohk
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Lastepsühhiaatria arst-residendi Reelika Serbaki sõnul toetab hoolitsus varases eas lapse aju arengut, hooletusse jäetud lapsed ei suuda aga sageli oma emotsioone sõnastada ega käitumist reguleerida.

Serbak rääkis väikelapse arengu ja häirete teemalisel koolitusel, et lapse kesknärvisüsteemi areng algab kolmandast rasedusnädalast. 70 protsenti aju mahust ja funktsioonidest areneb aga alles pärast sündi, mis tähendab seda, et aju on ka siis vastuvõtlik nii soodsatele kui ka kahjulikele mõjudele, kirjutab meditsiiniuudiste portaal med24.ee.

«Aju maht suureneb pärast sündi uute närvijätkete tekkimise arvelt ja peamised juhteteed on lapse ajus tuvastatavad kolmandal eluaastal, kuid närviringete areng ja täiustumine (uute teke ja vanade ümberkohastumine) jätkub õppimise ja stimulatsiooni mõjul kogu elu ning on aluseks uute oskuste kujunemisele ja ka aju plastilisusele. Mida rohkem aju stimuleeritakse, seda enam loovad närvirakud omavahel ühendusi ja seda paremini edeneb õppimine,» selgitas dr Serbak.

Spetsiifiline keskkond ja kogemused määravad ära, millised närvirakud aktiveeruvad ja loovad uusi närviühendusi. Tarbetud närvirakud hävivad, funktsionaalsed aga tugevnevad. Inimkontakt võimaldab luua uusi närviühendusi näiteks mängu ja suhtluse kaudu, nn kasutamata neuronid seevastu surevad apoptoosi teel – ellujäämiseks on vajalik järjepidev stimulatsioon. 

Reelika Serbak mainis samas, et liigne närviühenduste hulk pole samuti hea, põhjustades häireid – näiteks vaimse arengu mahajäämuse puhul on leitud, et närviühendusi esineb rohkem kui tavapäraselt.

Teatud geenid ja arengustruktuur määravad arengupotentsiaali, näiteks kõnevõime, aga ka vastuvõtlikkuse haigustele, näiteks meeleoluhäiretele. Serbak märkis, et geenide ja keskkonna roll võib olla oskuste arengul erinev – nt kõndimine vs. kõnelemine. Viimase puhul on keskkonna stimulatsioon tähtsam kui kõndima hakkamisel.

Kuidas geenid aktiveeruvad? «Geenide aktiivsus sõltub teistest geenidest, toimudes järk-järgult aju arengu käigus. Lisaks sõltub geenide aktiivsus keskkonnast. Näiteks ema organism toodab stressihormoone, mis mõjutavad loote aju arengut ja geeniekspressiooni, sh limbilise süsteemi arengut, ning seeläbi lapse tähelepanu- ja õppimisvõimet, emotsionaalset seisundit,» selgitas Reelika Serbak.

Väga oluline on tema sõnul aju plastilisus – see on võime areneda vastavalt keskkonnast tulenevatele stiimulitele, olles indiviiditi ja piirkonniti erinev ning toetades ellujäämist. Näiteks varase ea kahjustuste korral võivad funktsiooni üle võtta teised närvirakud. Aju plastilisus võimaldab ka kohaneda konkreetse keskkonnaga (nt polaar- või troopiline vööde). Märkimisväärne on, et paranduste potentsiaal püsib ka hilisemas eas, kui lapseea suhetes on olnud vähemalt minimaalne kiindumus, stimulatsioon ja regulatsioon. 

Tähtis on märgata lapse arengus kriitilisi perioode – nn arenguaknaid –, mille ajal peaks aju saama piisavalt stimulatsiooni kasvamiseks ja arenguks. 

«Õppimisprotsess on sel ajal kõige efektiivsem. Varases eas kujunenud närviringed on evolutsiooniliselt kõige püsivamad, kuna senised käitumis- ja reageerimismustrid on n-ö taganud ellujäämise. Ümberõppimiseks on vaja motivatsiooni. Esimesed kolm aastat on kõige kriitilisemad ja sel perioodil on hooldajapoolne stimulatsioon ülioluline,» rõhutas dr Serbak.

Hoolitsus varases eas toetab aju arengut soodsamas suunas, aidates kujuneda eluks vajalikel oskustel, eneseregulatsioonivõimel, empaatial, loomingulisusel. Piisav hoolitsus võib aidata kompenseerida ka geneetilist haavatavust – näiteks impulsiivsuse suunamine konstruktiivsesse tegevusse.

Varajane distress või hooletusse jätmine mõjutab aju arengut Reelika Serbaku sõnutsi aga nii, et edaspidi suudaks inimene ohtlikes tingimustes ellu jääda. 

«Väärkohtlemine ja hooletusse jätmine mõjutab olulisel määral aju arengut ja geeniaktivatsiooni. Mõju ulatus sõltub ka geneetilisest haavatavusest ning väärkohtlemise kestusest. Äärmusliku deprivatsiooni korral võib jääda kõne arenemata, laps kasutab uurimiseks lõhnataju, puuduvad naer ja naeratus. Hooletusse jäetud lapsed ei suuda sageli oma emotsioone sõnastada ning reguleerida käitumist ja tundeid kõne kaudu. Rahustavad sõnad ei paku neile lohutust.»

Koolitus «Väikelapse areng ja häired» toimus 3. oktoobril Tallinnas.

Täisversiooni artiklist loe ajakirjast Perearst (detsember 2014). 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles