Terviseameti peremeditsiini osakonna peaspetsialist Kaidi Usin:
Perearst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad teevad perearsti teeninduspiirkonnas üldarstiabi osutamisel vajaduse korral koduvisiite. Omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja –teenuseid, mille raames võiks olla korraldatud selliste patsientide transport perearsti vastuvõtule.
Linna Tervisekeskuse perearst Andrei Borisov:
Perearst tunneb reeglina sagedasi külastajaid päris hästi, seetõttu kujutame me ette, millised probleemid võivad ette tulla eakatel, liikumisraskustega patsientidel. Tavaliselt on kaebused umbes sellised: vanaema ei taha süüa, tal on kõht kinni, tal on halb tuju, ta ei taha rääkida, tujutseb. Nii et kõige sagedamini tuleb tegeleda psühhoteraapiaga. Kas selleks on tarvis kaasata perearsti, kes peaks tegelema teiste patsientidega?
Loomulikult, kui arst saab patsiendi või tema lähedaste kaebuste järgi aru, et tõepoolest on vaja inimene üle vaadata, siis tuleb ta kohale. Jah, eakal inimesel tuleb ette selliseid seisundeid, kus ta on vaja toimetada vastuvõtule, et viia läbi teatud uuringud, mida on võimatu teha kodus. Kui oleme soovitanud lähedastel kutsuda takso, siis ütlevad nemad, et neil ei ole takso jaoks raha. Mida saab sellises olukorras teha arst? See on ju teie ema või vanaema!
Tahan märkida, et viimasel ajal on ilmnenud tendents: koduväljakutsete hulk kasvab. Seetõttu pakun ma välja, et võiks kuidagi seadusega kitsendada koduvisiidi mõistet, selgelt selgitada, millal on vaja arst koju välja kutsuda. Vaevalt, et tasuks arvestada sellega, et perearste hakkab lähitulevikus rohkem olema. Annaks jumal, et jääks alles need, kes on. Endiselt lähevad arstid välismaale tööle. Haigekassa peaks mõtlema sellele, et suurendada koduvisiitidega seotud transpordikulude hüvitamiseks ette nähtud vahendeid. Praegu on see viis eurot visiidi kohta, millest selgelt ei piisa. Seda enam, et patsientide nimekirjad on arstidel erinevad: ühel arstil moodustavad poole nimekirjast lapsed ja vanurid, teisel aga 18-35-aastased, kellel ei lähe arsti peaaegu üldse vaja. Kuid pearaha jaotamisel seda arvesse ei võeta.
