K, 28.10.2020

«Pealtnägija»: haige inimese elule on seatud piirhind

Ravimi teevad kalliks aastate pikkused uuringud ja katsetused.

FOTO: SCANPIX

Eesti kõige kallimat erarahade eest kinni makstud vähiravimi lugu uurides ütles haigekassa esindaja selgelt välja,  milline hinnalagi on Eestis ametlikult pandud ühe haige elu pikendamisele aasta võrra.

Sel esmaspäeval istus nahavähki põdev Alar Tupp Tartu Ülikooli kliinikumi ravitooli, et saada preparaati, mis on tema viimane õlekõrs, vahendab ERR uudised «Pealtnägijat». Selle esmapilgul ilmetu vedeliku iga tilk, mis 46-aastase gaasispetsialisti veeni voolab, maksab umbes 100 eurot.

See ravim on nii kallis, et sama raha eest saaks Alar oma kodulinnas Mustvees soetada uhke maja. Rohu hind on 160 000 eurot.

«Kui tilk kukub, siis 100 eurot kukkus. Kui selle peale mõtled, siis ikka kui Porsche hind on sees, siis hea tunne on,» kommenteeris patsient Alar Tupp.

Arstid tuvastasid Alaril 2013. aasta sügisel kaugele arenenud melanoomi, mis istus ebatavaliselt peensooles. Mõne ajaga pandi diagnoos: nahavähk. Alari väljavaated ei olnud just väga head.

«Kaugele arenenud melanoomiga patsientide keskmine eluemus on ligikaudu kümme kuud,» lausus Tartu Ülikooli kliinikumi onkoloog Peeter Padrik.

Kallis ravi

Katsetanud kõikvõimalikke variante, jõudis Alari raviarst Peeter Padrik lõpuks viimase võimaluseni – preparaadini, mille nimi on ipilimumab. Näidustus Alari puhul oli hea, oli ainult üks suur probleem – röögatu hind. Kuna haigekassa seda ei toeta, peab patsient 160 000 eurot maksva kuuri ise kinni maksma.

«Pidimegi tulema sellise kalli rohu juurde nagu ipilimumab, mis tegelikult on enamikes riikides esmavaliku ravim sellise haiguse korral,» tõdes onkoloog Peeter Padrik ja nentis, et Eestis see nii ei ole. «Eestis on põhjuseks ravimi kõrge hind,» möönis ta.

Patsiente, keda ravim võiks aidata, on Eestis aastas ligemale 20. Ja siin põrkuvadki emotsioonid, inimeste tunded ja karm reaalsus, kus haigekassa peab külma kõhuga langetama valikuid, millist ravi toetada ja millist mitte. Valik lähtub ravimi efektiivsusest, võimalikest alternatiividest, hinnast ja sellest küllaltki ebameeldivast sõnast tervishoius, milleks on kulutõhusus ehk kas ravimi kasutegur versus hind on piisav, et riigi rahaga kinni maksta.

Piirhind eluaastale

«Täiendava eluaasta maksumuseks ei tohiks käesoleval ajal kuluda rohkem kui 40 000-45 000 eurot. Ja teine asi on see, et nende otsustamiste juures emotsioonidel väga palju kohta ei saa olla, sest muidu saaksid endale ravivõimaluse emotsionaalsemad juhtumid ja vaiksema häälega taotlejad jääksid ukse taha,» kommenteeris haigekassa ravimiosakonna juhataja Erki Laidmäe.

Alari puhul oleks lisanduva eluaasta kulu lubatust suurem ja haigekassa hinnangul tulemus prognoosimatu.

«Antud ravimi korral on teada ja tõendatud ainult see, et temast sugenev kasu on suurusjärgus 3-4 elu kuud. Ülejäänud on spekulatsioon,» märkis Laidmäe.

«Uurimistulemused näitavad, et neid haigeid, keda on ravitud ja keda on jälgitud pika aega, umbes 20 protsendil patsientidest on see haigus pikaajaliselt üle viie aasta või rohkem kontrolli all,» rääkis onkoloog Peeter Padrik.

Nagu juba öeldud, siis peamine põhjus, miks näiteks sedasama ipilimumaabi ei toetata, on tema ülikõrge hind. Seda võib võrrelda ka kõrgtehnoloogilise nutitelefoni väljaarendamisega, kus nähtav ja katsutav on ainult vidin meie käes, aga me ei tea täpselt, kui palju vaeva nähti ja investeeriti arendustegevusse.

«Kallis ei pruugi olla selle toote komponendid, mis sinna sisse pannakse, vaid see aastatepikkune töö, mis selle väljamõtlemiseks on kulunud,» selgitas ravimitootjate liidu tegevjuht Riho Tapfer.

Ehk siis arendustegevus, mille käigus jõutaks hüpoteesist kuni katsetava ja seejärel reaalse ravikindlustusega ravimini, võib võtta 10-15 aastat. Ravimitootja Roche, kes tõsi küll ei tooda konkreetselt seda ravimit, mis Alarile vaja, aga teisi ülikalleid ravimeid, rõhutab, et väljatöötamisel on oluline ka arusaam, et ravim ei tööta.

«Seal on väga suur osa ebaedul. Mida me loeme ebaeduks, on see, kui sealt laborist ei jõua see molekul lõpuks siis inimesteni, haigeteni. Teisipidi, me võime võtta seda ka kui edulugu, sest me teame, et selline moodus ei tööta, aga see ju maksab,» lausus Roche Eesti tegevjuht Kadri Mägi.

Nii arstid kui ka ravimitootjad toovad välja, et uute ravimite kättesaadavus Eestis on võrreldes teiste Euroopa riikidega halvem, sest keskmiselt läheb uue ravimi jõudmiseks haigekassa soodusravimite nimekirja ligi 700 päeva. See on väga pikk aeg.

Kui aga nüüd tulla tagasi loo alguse ja Alari juurde, siis on patsiendi seisukohast küllalt keeruline mõista, miks ühe ravi toetatakse ja teise oma mitte. «Kui on haigus ja on ravim ka, siis mina küll aru ei saa, miks teda...» mõtiskles Alar.

«See näitab lihtsalt meie tervishoiusüsteemi võimalusi. Meil on üsna selgelt teada, ekspertide analüüside alusel, et Eesti tervishoiusüsteemi rahastamine ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Praegu selget visiooni, mis peaks muutuma või kuidas, avalikus diskussioonis ei kohta,» lausus onkoloog Peeter Padrik.

Nii rahastabki Mustvee mehe Alari ravi eraalgatuslik Hille Tänavsuu vähiravifond «Kingitud elu», mis paneb õla alla just neile vähihaigetele, keda ei loeta kulutõhusaks. Need 160 000 eurot, mis korjati puhtalt vabatahtlike annetustena, on suurim summa, mille fond seni välja käinud.

«Elu lõpuni nüüd tänuvõlglane, et paberiteta krediit, et nii palju kui minul võimalust on, nii palju mina toetan nüüd seda fondi,» ütles Alar.

«Ainus aga on see, et kas see on see, et lõppkokkuvõttes tahaksime me kõik olla sellises kaitstud läbi ravikindlustuse, ehk me teame, et sellised ravimid ja ravi on meile tagatud, et me ei pea lootma heategevuslikule annetusele,» rääkis Ravimitootjate liidu tegevjuht Riho Tapfer.

Esmaspäeval sai Alar viimase, neljanda ülekande ravimit. Nüüd ei jää muud, kui oodata, kas ta on selle võimaliku viiendiku hulgas, kellele just see rohi viis või isegi rohkem eluaastat juurde annab. Alar ise on kindel, et parandab seda statistikat.

«Jah, mina olen selle koha pealt loll, et ma ei ole seda asja veel tõsiselt võtnud. Minu jaoks on ta nagu nohu. Kui on, siis on, saab jagu,» lausus Alar.