Eesti traumad terava luubi all

Operatsioon.

FOTO: Sille Annuk/Postimees

Tartu Ülikooli professori Peep Talvingu (pildil) mullu loodud erakorralise kirurgia teadusgruppi kuulub paarkümmend tudengit ja residenti, kellel on parajasti käsil üle kümne teadusprojekti, millesse on kaasatud kõik Eesti kolm regionaalhaiglat.

Tellijale Tellijale

Näiteks uurivad grupi liikmed pimesoolepõletikku. «Maailmas vaieldakse usinalt,» seletab Sten Saar, «kas pimesoolepõletikuga haige, kes jõuab näiteks öösel kell kaks haiglasse, peaks minema kohe operatsioonile või saab lükata operatsiooni hommikusse. Seega on meie küsimus, kas pikem aeg pimesoolepõletiku sümptomite tekkest kuni operatsioonini suurendab tüsistusi.»

Lisaks uurivad prof Talvingu grupi liikmed seda, mis on Eestis raskete traumade koha pealt võrreldes 1990. aastatega, noore riigi ajaga, praeguseks muutunud. «Toona oli palju noavigastusi,» toob Saar näite, «nüüd peaks selguma, kas neid on vähemaks jäänud.» Samuti uurib teadusgrupp peavigastusi, mis on traumade seas surmapõhjus number üks. «Ja juba enne meedias kuulsaks saamist,» lausub Saar viitega Edgar Savisaare lihasööjabakteri juhtumile, «oli meil käigus nekrotiseerivaid pehmekoe infektsioone uuriv projekt.» Käigus on ka traumaregistri loomine.