Kirurg Jüri Terase väljaütlemine, et Eesti on valinud kalli tee, tehes perearsti asemel ainukeseks kättesaadavaks teenuseks EMO, ajendas ettevõtjat Urmas Purdet jagama oma kogemusi nii Eestis kui USAs.
Ettevõtja: enamik ei kujuta ette, millises heaoluriigis me elame
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei saa olla kuidagi nõus kogu kriitikaga Eesti tervishoiusüsteemile – eriti sellega, mida meedia ja «spetsialistid» asjatundmatutele ajakirjanikele kurbade silmadega oma kitsa silmaringi küüsis esitavad. Enamik inimesi ei kujuta isegi ligilähedaselt ette, millises heaoluriigis me Eestis juba elame. Ma mõtlesin, et ma ei jaga alljärgnevaid asju mitte kunagi kellegagi, aga ma ei saa praegu teisti.
Olen n-ö ostnud endale elus kaks ajuoperatsiooni. Ühe Tartu Ülikooli kliinikumis, mis maksis mulle viis eurot (haigekassale ca 2000). Teise «ostsin» Los Angeleses ning see maksis ca 350 000 dollarit, millest tänu kindlustusele maksin «vaid» ligi kolmandiku ise. Siiani saan paari tuhande dollarisi arveid küll vereproovi, anestesioloogia ja ei tea veel mille eest. Olen pärast seda teinud veel kaks väiksemat operatsiooni, mille arved on mul seni veel laekumata. Lisaks sellele olen viimase kahe aasta eest tasunud veel ca 100 000 dollarit eest erinevate kliinikute arveid. Kuigi keegi arvab, et mul see raha taganttaskust võtta oli (sest olen ettevõtja näiteks), siis miski pole tõest kaugemal.
Tuues näiteks USA tervishoiusüsteemi, siis see on nii sügavalt külili, et ma ei näe jõudu, mis selle 100 aasta sees ka korda teeks. Kui sul ei ole raviks raha, siis ei ole see meditsiin sulle lihtsalt kättesaadav. Ilma ressurssideta sa võid lihtsalt ära surra. Midagi, mis on Eestis siiski tunduvalt vähemtõenäolisem (v.a arvatud siis, kui sul on raske haigus, mille raviks haigekassa lihtsalt raha ei anna). Su lapsel võib olla raskesti ravitav verehaigus, kuid kui sa ei kuulu teatud klassi, siis vahel on «were terribly sorry hear that» (meil on väga kahju – toim) parim, mida sa saada võid. Minuga oli samal ajal haiglas õnnetusjuhtumi ohver Brasiiliast, kes saadetigi hoolimata tema seisundist sealt minema. Ühe Eesti sõbra lapse kulmuõmblus maksid 2000–3000 dollarit (täpselt ei mäleta). Eestis oleks see olnud viis eurot. Ühe teise Eesti lapse ninast pintsettide abil viie minutiga Lego väljavõtmine maksis 800 dollarit. Eestis oleks see olnud viis eurot visiiditasu.
Ma ei virise oma elu üle. See ei puutu siia. Ma olen ise need valikud teinud. Aga milleks kurta Eesti kasvuraskuste üle, kus me oleme paljudest riikidest juba valgusaastaid ees. Mitte alati kvaliteedis, mugavuses või kiiruses, aga siiski. Meil on põhjust tunda uhkust ja ka siirast rõõmu. Loodan, et mu kiri ei kõla vaenulikult või ebakainena, vaid paneb tulevikus kedagi kaks korda mõtlema, enne kui ta laseb taas kuuldavale «kas me sellist Eestit tahtsimegi» nutulaulu.
Sellisest asjast alljärgnevas artiklis pole ma kuulnudki: «Näiteks prof Paul Sugarbaker USAst, kelle ettekanne oli HIPECi protseduurist (spetsiifiline kõhuõõnesisene hüpertermiline keemiaravi protseduur), tõi välja, et USAs tulevad EMOsse illegaalsed immigrandid, näiteks kaugelearenenud vähkkasvajate või haigustega, mida nende kodumaal ei ravita või pole ravivõimalused kättesaadavad, ning USAs neid vastavalt ühiskondlikule kokkuleppele ja ka seadustele peab ravima.» Võib-olla on tõesti kusagil mõni eriprogramm, mida läbides saab selleni jõuda. Illegaalselt immigrandid, keda mina tean, näevad aastaid vaeva, et üldse juhiluba saada jne, rääkimata mingist tasuta arstiabist.
Artiklis on ka häid mõtteid, aga ma ei pööranud oma tähelepanu praegu neile. Vabandan. See loodetavasti ei vähenda nende väärtust kellegi silmis.