Harju maakohtus imiku surmaga lõppenud sünnituse juures olnud ämmaemand Moonika Tammel tunnistab, et mullu augustis traagiliselt lõppenud kodusünnitusel oli palju inimlikke eksimusi ja ta oleks pidanud ise olema resoluutsem ning pere ikkagi haiglasse saatma.
Olite traagiliselt lõppenud kodusünnituse tõttu kohtu all ja esmaspäeval langetati ka otsus. Mis Teile karistuseks määrati?
Mulle määrati neli aastat vanglakaristust viieaastase katseajaga. Kolmeaastane ämmaemandana töötamise keeld on samuti.
Kas te kaebate selle otsuse edasi?
Ma olen leidnud, et sellel ei ole mõtet. Seaduse silmis olen süüdi, ja see, mis tegelikult toimus, seda mõjutasid inimlikud faktorid. Kõik olid mingil määral natukene süüdi. Seaduse silmis jääb ikka spetsialist süüdi. Minu teatud isikuomadused lasid asja nii kaugele minna, kui see läks. Ma võtan selle karistuse vastu ega hakka sellega kuhugi edasi minema.
Mis teist nüüd edasi saab? Te olete aastaid töötanud ämmaemandana ja olnud seotud kodusünnitusega.
Meditsiinis töötada saan ma edasi ja eks kolme aasta pärast paistab. Kolm aastat ei tohi ma töötada ämmaemandana, keegi ei ole öelnud, et ma ei tohi pakkuda sünnitoetajana naistele abi. Ametlikku teenust mitte pakkudes võin oma kogemusi jagada. Eks kolme aasta pärast paistab.
Te suhtlete edasi peredega, kes soovivad kodusünnitust. Kas sellest juhtumist ajendatuna oskate neile midagi soovitada, mida tuleks teha, et sellist olukorda enam ei tekiks?
Usaldage neid inimesi, kes haiglas ütlevad, kuidas peaks käituma konkreetse sünnituse puhul. Kas sünnitaja üldse võiks kaaluda kodus laps ilmale tuua. Kui sul on riskirasedus, -sünnitus, siis mine õigel ajal haiglasse, ära jäta seda viimase minuti peale. Keegi ei oska öelda, mis see viimane hetk on. Samas õigel ajal haiglasse minnes on sul võimalus ennast kehtestada ja oma soove seal väljendada paremini, kui viimasel minutil minnes. See on minu jaoks õppetund.
Kui sellest konkreetset juhtumist rääkida, siis kas nemad Teie sõna aktsepteerisid?
Ma ütlesin alguses, et te võiksite haiglasse minna, kuna asi on sealmaal, aga siis hakkasime mõtlema, et äkki ikka… Ma nägin, et nad ootasid seda, et keegi ütleks, et nad ei pea haiglasse minema. Ma jäin selle juurde, et nad ise teavad, mida teha. Spetsialistina oleksin pidanud olema karmim ja natukene resoluutsem, öeldes, et siin ei ole mänguruumi. See oli täiesti minu viga.
Kas naistearstid on nüüd kodusünnituse vastu pööranud? Kui ma mullu augustis sellest juhtumist Ida-Tallinna keskhaiglas rääkisin, siis jäi mulle küll selline mulje, et naistearstid ei ole väga õnnelikud selle üle, et nii tehakse?
Kindlasti nad väga õnnelikud ei ole, aga see ei ole nende teha. Inimesel peab tänapäeval jääma valik, kus ja mida ta teha tahab. Meie ühiskond on jõudnud sellesse punkti, et inimene tahab oma valiku teha, mitte seda kogeda, et ta on sundseisus. Me ei ole enam eelmises sajandis, oleme jõudnud sellesse punkti, et inimene tahab olla ise vastutav, ise otsustada. Kui ta tahab ise otsustada, siis ta peab teadma kõigist oma riskidest. Aga kui tema otsustab, et mina tahangi sünnitada kus iganes, siis on tal see valik.
Kui suur on kodusünnituste arv? Kas võib tekkida see oht, et mida rohkem neid on, seda suurem on risk, et midagi läheb valesti ja ämmaemandate sõna peab muutuma olulisemaks?
Kindlasti võiksid naised kuulata, mida ämmaemand ütleb. Aga ma ei usu, et see tööpõld hullult suureks läheb või kaos tekib. Kardetakse rohkem, kui see asi väärt on. Alati jääb neid, kes lähevad haiglasse ja mingi väike protsent otsustab, et nemad ei taha sinna minna, et nad tahavad lapse tuua ilmale oma koduses keskkonnas. Muidugi arstid kardavad seda. Mida rohkem nad kardavad, seda enam kaost tekibki. Hirmu energia on väga tugev ja loob uut hirmu juurde, sellepärast inimesed saavad alati seda, mida nad kardavad. Mida vähem kardame, seda vähem saame endale seda, mida me elus ei taha.
Kas mõni Teie kolleeg on loobunud pärast seda juhtumit kodusünnituste vastuvõtmisest?
Ma ei tea küll. Praegu on ainult ühel ämmaemandal see litsents, Tartu ämmaemandad taotlevad, aga ma ei tea, kas nad on selle kätte saanud. See on tõsi, et ämmaemandad ei taha minna enne, kui litsents on käes.
Aga enne ju käidi, aastaid on Eestis kodusünnitusi vastu võetud.
Kardetakse seda, et kui sa jääd vahele, siis lähed seadusega pahuksisse.
Kas Te selle perega olete hiljem väljaspool kohutusaali kohtunud? Olete te omavahel selle juhtumi lahti rääkinud? On neil Teile pretensioone või Teil neile?
Otseselt ma nendega rääkinud ei ole, kuna nad ei ole seda tahtnud. Ma tean, et minu kolleegid on nendega rääkinud, sünnitoetaja on nendega rääkinud. Eks neil süüdistusi ole kindlasti nii enda kui ka minu suhtes. Seal oli asju jäid kohapeal …, me saime üksteisest valesti aru. Ma tean, et nad ei taha absoluutselt, et sellest asjast räägitakse või mainitakse. Nad on selles mõttes meediavaenulikud, et nad ei soovi, et see kuhugi jõuaks.
See on mõistetav soov, aga samas see teema puudutab paljusid naisi. See juhtum langes ka õnnetusse aega. (Toimus mõned päevad peale kodusünnituse seadustamis- autor).
See ei olnud planeeritud kodusünnitus. Lihtsalt otsustati sellel hetkel, et ootame viimast hetke, kusjuures mina ei saanud aru, millal see viimane hetk on, sest laps hakkab sündima. Ma saingi aru, et nad tahavadki kodus sünnitada. See oli viimase hetke otsus, see ei olnud planeeritud kodusünnitus. Lihtsalt jäädi staatiliselt paigale, ei liigutud sealt edasi. Seda ei saa panna sellesse potti, et see on kodusünnitus. Planeeritud kodusünnitus eeldab teisi kokkuleppeid, teisi ettevalmistusi. See on hoopis teistmoodi.
Kui see asi juhtus, siis oli jutuks, et Te ei olnud selle perega enne kokku puutunud, et Te asendasite kedagi.
Ma ei olnud üldse nendega kokkupuutunud. Sünnitoetaja lihtsalt kutsus, et tule ja vaata, palju (emakakaela – autor) avatust on.
Kas sünnitoetajal endal on meditsiiniline haridus? Kes ta on?
Sünnitoetajal on vaimne haridus, tal ei ole meditsiinilist haridust. See ei olegi nõutav. Sünnitoetaja on see, kes toetab vaimset poolt.
Kas sünnitoetaja võib ka haiglasse kaasa minna?
Jaa. neil oligi algul plaanitud, et nad lähevadki kõik. See, et ma sinna jäin, andiski neile julguse, et äkki ei peagi kuskile minema. Minu viga oli see, et ma üldse sinna jäin. Oleks võinud ära vaadata, et okey, asi on nii ja mina lahkun. Ma ei tea, mis te edasi teete, kui te praegu kohe ei taha haiglasse minna. Viga oli sinna jääda ja nüüd ma lihtsalt pean oma karistuse vastu võtma.