Millised isiksuseomadused on seotud söömishäiretega?

Söömishäiretega inimesed on neurootilisemad ja introvertsemad.

FOTO: SCANPIX

Söömishäiretega patsientide seas esineb kolm isiksuslikku alatüüpi – üks tüüp on ülekontrolliv, obsessiiv-kompulsiivhäire sümptomitega, teine rühm on multiimpulsiivsed patsiendid ning kolmandal rühmal pole ühtegi rõhutatud isiksuseomadust.


Tartu Ülikoolis söömishäirete teemalise doktoritöö kaitsnud kliiniline psühholoog Kirsti Akkermanni sõnul seostatakse esimest tüüpi anoreksiaga, aga mitte ainult. Seda esineb ka buliimia ja liigsöömishäirega inimeste puhul. Teisel tüübil on väga suuri raskusi oma emotsioonide reguleerimise ja impulsside kontrollimisega. Nad reguleerivad emotsioone ülesöömisega, kirjutas ajakiri Universitas Tartuensis.

«Üks võimalikke seletusi on, et söömine vabastab ajus endogeenseid opioide ning aitab seeläbi rahuneda. Kolmandal rühmal, keda peetakse isiksuse mõttes kõige vähem mõjutatavaks, pole ühtegi rõhutatud isiksuseomadust,» selgitas Akkermann.

Psühhoterapeut Iris Podari sõnul on söömishäiretega inimestel neurootilisus ikkagi tunduvalt suurem ja neile omane isiksuseomadus on introvertsus. Ka meelekindlus mängib rolli.

«Leidsime, et meelekindlamad inimesed suudavad stabiilset kaalu hoida ja tulevad elus üldiselt paremini toime. Leidsime ka kaalumise sageduse ja kaalu kõikumise vahelise seose. Neil, kes ennast regulaarselt kaaluvad, ei kõigu kaal nii palju. Nad ei peta ennast sellega, et ei lähe mingi aeg kaalu peale ja siis ühel hetkel avastavad, et kuus kilo on juures,» möönis Podar.

Akkermanni sõnul on neurootilisus suhteliselt universaalne komponent psühhopatoloogias, sest need inimesed on välistele stiimulitele tundlikumad. «Aga seal on alati midagi veel. See midagi, mida meie ei ole leidnud ja mida ei olegi veel leitud,» lisas Podar.

Akkermann omakorda lisas, et selle taga ongi meie aju väga keeruline neurofüsioloogia: «Söömishäire kujunemist hakkavad mõjutama nüansid. Me ei tea, miks on nii, et kui paneme inimesed dieedile, siis osadel kujunevad ülesöömishood ja osad võivad näljutada ennast surmani.»

«Oluline on rõhutada, et söömishäirete teket geenid üksi ei mõjuta. See kujuneb mitme faktori koosmõjul. Ma olen vaadanud suhtlusportaale, kus suhtlevad näiteks kaalukad. Väga levinud on arvamus, et see tuleb kõik minu geenidest. Väga ohtlik on öelda, et geenid hakkavad määrama kogu meie ülejäänud elu alates sünnihetkest,» lisas Akkermann.

Tema sõnul kujuneb söömishäire toitumise piiramise, geneetiliste, bioloogiliste, isiksuslike ja sotsiaalkultuuriliste faktorite koosmõjus ja see koosmõju on kõige tähtsam. «Meil kõigil võivad olla riskigeenid, aga meil ei kujune kõigil välja söömishäiret. Minu arvates on see ohtlik, kui me omistame kõik põhjused millelegi sellisele, mida me ei saa muuta,» möönis psühholoog.

«Tihtipeale arvatakse, et kui inimene on ülekaaluline, siis on tal söömishäire. See ei pruugi nii olla. Samamoodi alakaaluliste puhul. Sildistamist kindlasti ei ole vaja, aga arstid võiksid uurida tagamaid, kuidas see seisund on kujunenud,» lisas Akkermann.

Podar selgitas, et nende viimasest Eestis tehtud kehamassiindeksi ja isiksuse vahelise seose uurimusest tuli välja, et kõik paksud ei ole õnnetud ja depressiivsed ega ole ka neurootilised – nende hulgas on väga õnnelikke inimesi.

Iris Podari kaitses doktoritöö teema «Söömishäired, isiksus ja kultuurilised erinevused» ning Kirsti Akkermann teemal «Serotoniinisüsteemi talitluse biomarkerid ja söömishäirete sümptomid».