Soomes töötav Eesti psühhiaater: tööd tehes õpib ka keelt

«Psühhiaatri töö on nagu arsti töö ikka ja uuel maal alustades tekitab hirmu küll – sa lähed sinna tööle, sulle tuleb patsient, vastuvõtuaeg on kindel, töö tuleb ära teha ja kellelegi teisele jätta ei saa,» rääkis täna Soomes Helsingi ülikooli kliinikumis töötav psühhiaater Andres Gross, kes on oma elu jooksul ka mõnda aega nii Venemaal kui Inglismaal elanud ja töötanud.

Küll aga tunnistas ta, et see igapäevane rutiin on kohati ka see, mis sellises olukorras päästerõngaks saab. «Sa pead toime tulema ja kui sa midagi pead tegema, siis sa õpid ja teed seda, mida teha saab – ja reeglina sellest piisab,» tõdes ta. Nii on Gross oma töökarjääri jooksul teinud Inglismaal ära IELTSi keeletesti, Soomes soome ja rootsi keele eksamid, kuigi oma reaalset keeleoksust eksami tegemise hetkel pidas ta üpris nõrgaks. «Mõne aasta möödudes see aga paranes,» märkis psühhiaater, viidates siinjuures ka suhtumise olulisusele ja valmisolekule pidevalt õppida. Tema sõnul võtab see aga neli kuni viis aastat.

«Soomes psühhiaatria puhul võetakse muudest maadest tööle arste, kes soome keelt ei oska – see kõlab mõnevõrra absurdsena, aga paraku see nii on – ilmselt on nii, et vaadatakse, et see psühhiaatri töö on nagu on, inimesed seal ei sure ega parane,» kirjeldas Gross poolnaljatamisi, lisades seejuures, et selle olukorra taga on ka suur psühhiaatrite põud, mistõttu on tema kolleegide hulgas viimasel ajal olnud noori arste nii Venemaalt, Ungarist kui Argentinast, kes erinevatel viisidel oma probleemid lahendasid.

«Saabudes tööle oli nende sõnavara kümme sõna – kui öeldi, et kas sa tuled kohvipausile, siis tema arvas, et ta peab patsiendiga rääkima või et ta täna ei saa või midagi muud,» tõi Gross näiteks, lisades siinjuures, et oma igapäevatöös peab psühhiaater lisaks patsientide vastuvõtmisele teadma ka juriidikat, saatma ravikorraldusi teistesse raviasutustesse ning suhtlema ka hooldekodudega. «Aga kui uude kohta minna, siis selline viisakus, korrektsus, teietamine ja teisest osapoolest lugupidav suhtumine töötab igas kultuuris,» tähendas ta, rõhutades siinkohal ka mitteverbaalse suhtluse olulisust.

«Psühhiaatritöös sa peaks teise inimese emotsionaalse seisundi ära hindama ja mitteverbaalne osa suhtlusest on selleks hea – ja see on universaalne, see ei sõltu sellest, kus maal sa töötad,» sõnas Gross, lisades, et tema noorte kolleegide töö tulemus ja efektiivsus erines just selles osas, kuidas nad oma töösse suhtusid ning milline oli nende võime haigetega suhelda mitteverbaalselt. «Kui see oli hea, siis vaatamata sellele, et see verbaalne osa oli minimaalne, siis haiged olid rahul – nii kummaline, kui see ka ei ole,» märkis ta.