Audioloogia, nagu ka nimi viitab, on teadus kuulmisest. Antud definitsioon on mõnevõrra lihtsustatud, sest tänapäeval hõlmab kliiniline audioloogia nii kuulmise kui ka tasakaaluhäirete patsientide diagnostikat, ravi ja rehabilitatsiooni.
Audioloogia hetkeseis Eestis ja edasised plaanid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Audioloogia iseseisva erialana on suhteliselt noor, selle ametlik algus küündib vaid 70 aasta tagusesse perioodi, kirjutab dr Maret Lepplaan Tartu Ülikooli Kliinikumi lehes. Aja jooksul on audioloogia nii kliinilise erialana kui ka teadusharuna väga suuri edusamme teinud – on asutatud erialaseltse, koostatud ravijuhendeid ning on toimunud märkimisväärne progress auditoorse süsteemi talitluse mõistmises. Eesti audioloogia areng on käinud käsikäes ülemaailmse audioloogia arenguga. Sisekõrvaimplantatsioonidega alustati juba 2000. aastal ja luukuulmisimplantatsiooniga 2009. aastal; vastsündinute kuulmis-skriining on osutunud väga edukaks, hõlmates lausa 98% vastsündinutest aastal 2012 (hõlmates 2012 aastaks 98 protsenti vastsündinutest) ja palju muud. Viimase aja sündmusteks on ettevalmistusprotsessi käivitumine ajutüveimplantatsiooniks kahele lapsele Veronas, Itaalias ning Eesti Audioloogia Seltsi asutamine 2015. aastal.
Kaasaegne audioloogia kui meeskonnatöö edulugu
Audioloog puutub oma töös kokku erinevate vanusgruppidega teostades muuhulgas nii vastsündinute kui ka vanurite kuulmisuuringuid ja rehabilitatsiooni. Kuulmise uurimiseks kasutatakse erinevaid objektiivseid uurimismeetodeid, kuid funktsionaalset kuulmist saab hinnata vaid käitumuslike uuringute põhjal. See omakorda nõuab subjektiivsete uuringute kohandamist vastavalt patsiendi seisundile ja arengulisele vanusele. Arusaadavalt on väikelaste ja täiskasvanute vajadused äärmiselt erinevad, mida peab kuulmisrehabilitatsiooni läbiviimisel arvestama. Ka tasakaaluhäiretega patsientide populatsioon on väga eripalgeline. Antud patsientkonna puhul on teaduslikult demonstreeritud kõrgemat esinemissagedust depressiooni, paanikahäirete ja ärevushäirete osas. Eelnimetatuid eripärasid silmas pidades vajavad kuulmishäirete ja tasakaaluhäiretega patsiendid ning nende lähedased holistlikku lähenemist. Seda suudab saavutada vaid hästitoimiv meeskond. Koostööd teevad erinevate erialade esindajad nagu näiteks neuroloogid, geneetikud, pediaatrid ja otorinolarüngoloogid. Kuulmisrehabilitatsioonis on asendamatud nii logopeedid, sotsiaaltöötajad, psühholoogid kui ka kuuldeaparaatide ja sisekõrvaimplantaatide programmeerijad. Tasakaaluhäirete puhul oleks suur kasu ka füsioterapeudist. Eelpool toodut arvesse võttes peaks loodavasse audioloogia õppekavasse olema tihedalt integreeritud erinevate siduserialade ained nagu näiteks neurofüsioloogia, geriaatria, pediaatriline audioloogia, teadustöö meetodid ja statistika.
Tulevikuplaanid
Järgmise aasta alguses plaanib Tartu Ülikooli Kõrvakliiniku kuulmise ja kõnestamise osakonna ambulatoorne osa kolida J. Kuperjanovi 1 asuvasse kõrvakliiniku ruumidesse. See võimaldab kõrvakliiniku osakondade veelgi tihedamat koostööd. Lähikuudel on plaan hakata igapäevases kliinilises töös kasutama alles hiljuti välja töötatud eestikeelseid kõneteste. Kavas on kasutusele võtta ja juurutada paar uut spetsiifilist uuringut, mille hulka kuuluvad muu hulgas elektrokohleograafia ja video peaimpulsi test (video head impulse test). Lisaks on hädavajalik amortiseerunud tehnika väljavahetamine uuema ja täiustatuma vastu.
Kui kõneleda üleriigilistest plaanidest Eesti audioloogia arengus, siis oleks esmalt vajalik audioloogi kutsestandardi loomine, mis on juba algatatud Eesti Audioloogia Seltsi poolt. Audioloogi kutsestandardi väljatöötamine riiklikul tasemel võimaldaks Eesti kvalifikatsiooniraamistiku alusel tase 6 audioloogide väljakoolitamise Eestis. Nende koolitajate hulka võiksid kuuluda erialaspetsialistid ning kõrgema taseme audioloogid. Üheks prioriteediks on ka üleriigilise vastsündinute kuulmisskriiningu tulemuste elektroonse registri loomine, et tagada potentsiaalse kuulmislangusega laste võimalikult kiire jõudmine vajaliku abini. Selline süsteem eeldab tihedat koostööd neonatoloogide ja perearstidega.