Sõltlane: tahan olla nagu kõik normaalsed inimesed

Siiri Erala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Täna Tallinnas toimunud narkomaania ennetamise konverentsil nimetasid mitmed esinejad uimastisõltlasi lugupidavalt klientideks, samuti toodi välja, et igal taolisel kliendil on ravi ja teenuste suhtes omad ootused ja kujunenud oma arvamus.

Aljona Kurbatova Tervise Arengu Instituudist tõi illustreeriva materjalina ära mitmete sõltlaste arvamusavaldused, millest selgus näiteks, et arestimajades ei saa sõltlased vajalikke teenuseid ja et osa arste ei taha nendega tegemist teha. Samas on süstivad narkomaanid positiivselt rääkinud süstavahetuspunktidest ja toonud välja, et seal suhtutakse neisse hästi ja neid ei kohelda väärtusetute narkomaanidena.

Instituudi nakkushaiguste ja narkomaania ennetamise osakonda juhtiv Kurbatova märkis veel, et kui uimastisõltlane otsib juba abi ja teenuseid, siis on tal tegelikult olemas soov loobuda – motivatsiooni alge on olemas, kuid üksinda ta sellega hakkama ei saa.

Ilmestamaks sellises olukorras inimese mõtteid tõi TAI esindaja järgmise tsitaadi: «Ma tahan kauem elada. Ma tahan peret luua. Ma olen usklik inimene. Ma tahan last saada. Kõik. Tahan olla nagu kõik normaalsed inimesed. Mida varem, seda parem.»

Üldiselt liigitas Kurbatova oma sõnavõtus uimastite tarvitajad kolme rühma. Esiteks need tarvitajad, kes ei ole sõltlased ja suudavad ise ühel päeval teha otsuse, et uimastid pole nende jaoks. Teiseks on tarvitajaid, kes tulevad küll toime oma igapäevaeluga, kuid vajavad abi. Neile on vaja näiteks nõustamist, et leida motivatsioon loobumiseks ja selgeks teha valikuvõimalused.

Kolmandaks märkis ta, et Eestis on väga palju neid uimastitarvitajaid, kes on eelmisest kahest staadiumist möödunud ja kellel on juba sõltuvusprobleem. Sellega inimene enam üksi toime ei tule, nad vajavad professionaalset abi, meditsiiniteenuseid ja sotsiaalteenuseid.

Kurbatova sõnul on positiivne, et Eestis on võimalused sõltlaste abistamiseks tegelikult olemas, kuid eraldiseisvate teenustena – näiteks meditsiiniasutused ei paku sotsiaalteenuseid ja vastupidi. Taolises olukorras kukub osa patsiente/kliente nii-öelda kahe tooli vahele. Samuti on teenuseid, mida oleks sõltlaste ravis ja rehabiliteerimisel vaja, kuid sõltlasi ei nähta nende teenuste sihtrühmana.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles