Rohkem raha ei garanteeri narkomaanide paremat ravi

Siiri Erala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uimastisõltuvuse ravis ei lahenda raha juurdevool kõiki probleeme.
Uimastisõltuvuse ravis ei lahenda raha juurdevool kõiki probleeme. Foto: SCANPIX

Reedesel narkomaania ennetamise konverentsil püüdsid erinevad osapooled jõuda Eestile sobiva narkomaania ennetamise, ravi ja rehabilitatsiooni mudelini. Arutelus osalenud arst Ellu Eik märkis, et ainult raha juurde nõudmisega muresid ei lahenda.

Soomes töötav Eik rääkis, et kuigi põhjanaabritel on olemas kõik see, millest Eestis unistatakse, on sõltlaste ravis ikka omad puudujäägid – keerulisi patsiente saadetakse siia-sinna ning spetsialistide ja erinevate organisatsiooni vahelised suhted ei pruugi alati toimida.

«Raha ei lahenda kõike, raha ei garanteeri, et kõik patsiendid saavad ravitud ja et kõik patsiendid oleksid rahulolevamad,» ütles arst.

Eik soovitas Eestis vältida ka nii-öelda sooja pesa tekitamist. Soomes on olukord, kus sõltuvusest vabaneda soovival narkomaanil makstakse kinni korter, ravimid ja antakse veel taskuraha ka. Nii on Eiki soomlastest kolleegid imestanud selle üle, et suur osa Eesti metadoonipatsientidest on käinud tööl. «Milleks, küsivad nad.»

Küll aga avaldas Soomes töötav arst lootust, et Eestis leitakse raha heade ravikeskuste loomiseks, kus saaks diagnoosida, ravida ja luua patsientidega usaldusliku kontakti.

Tervise Arengu Instituudi (TAI) nägemus sõltuvuse ravisüsteemi tulevikust nägi ette paremat koostööd praeguste osapoolte vahel ja olemasolevate elementide sidumist ühtseks süsteemiks. Selle näitlikustamiseks tõi TAI nakkushaiguste ja narkomaania ennetamise osakonna juhataja Aljona Kurbatova ära ühe väljamõeldud patsiendi tee.

Töötuks jäänud Kati ilmub valla sotsiaaltöötaja juurde ja küsib abi. Ilmneb, et Kati on aastaid tarvitanud uimasteid ja valla sotisaaltöötaja suunab Kati spetsialisti juurde, kes aitab jõuda otsuseni, mis abi ja mis teenuseid talle võiks pakkuda. Sotsiaaltöötaja esitab valikuvõimalused Katile ja jõutakse kokkuleppele ravile mineku osas. Sotsiaaltöötaja hoiab kätt pulsil ka hiljem, kui Kati on juba rehabilitatsiooni- ja tugiteenuste klient.

Taolise süsteemi elluviimiseks peaksid TAI hinnangul riik ja kohalikud omavalitsused rahastamise osas vastutust jagama, valla sotsiaalnõunikel peaksid olema oskused kliendiga tööd teha ning muidugi sõltlasel endal peaks olema tahe muutuda.

Kuid kui asi õnnestuks takistustest hoolimata sel moel tööle panna, lahendaks see Kurbatova arvates ühe olulise probleemi – inimeste kadumise süsteemi ehk võimaldaks patsientidel erinevate asutuste ja teenuste vahel hõlpsamalt liikuda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles