Professor: need, kes toetavad eutanaasiat, endale seda ei küsi

Sirje Niitra
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hele Everaus.
Hele Everaus. Foto: Margus Ansu

Eesti Bioeetika nõukogu esimees professor Hele Everaus ütles täna sotsiaalministeeriumis selleteemalisel konverentsil esinedes, et need, kes on varem sõnades eutanaasiat toetanud, küsivad ise endale seda haruharva.


Everausi sõnul räägivad eutanaasiast enamasti hea tervise juures olevad inimesed. Seda toetavad ka uuringu tulemused, mille järgi hooldekodude asukatest on 90 protsenti selle vastu. «Minult pole veel keegi halastussurma küsinud,» väitis ta.

Professor tõi näite, kus naine tõi tagantjärele haiglasse oma mehe kirja, milles see oli soovinud lootusetus seisundis enda suhtes aktiivset eutanaasiat rakendada, kuid arst ütles, et patsient ise ei maininud seda kordagi, tundes hoopis elavat huvi talle osutatava ravi ja ravimite vastu.

Diskussioonis eutanaasia ehk halastussurma üle on palju erinevaid aspekte, mis kõik vajavad ühiskonnas läbi rääkimist. Need on: tapmine versus halastus, õigus elada ja õigus väärikalt surra, omakasupüüdlikkus ja kaastunne.

Elu lõpul aset leidvate kannatuste leevendamiseks on mitmeid erinevaid võimalusi. Selleks võib anda valuravi ja ka elu toetavat ravi. Vahel otsustab haige ise loobuda söömisest ja joomisest. Surmani võib sel juhul olla aega 1-3 nädalat ja arst seisab valiku ees, kas püüda talle jooki ja sööki pakkuda või mitte.

Arst võib tõsta ravimi annust, kuni patsient ennast mugavalt tunneb. Arsti poolt abistatud suitsiidi puhul kirjutab tohter suurtes annustes uinuteid, mille tagajärjel langeb patsient sügavasse unne, kuni hingamine seiskub. Siin on arstil passiivne roll.

Vabatahtlikuks aktiivseks eutanaasiaks nimetatakse seda, kui inimene on ise oma surma soovinud. Sel juhul antakse kõigepealt tugevat rahustit, millele järgneb surmav doos ravimit. Keeruliseks läheb asi siis, kui inimene ise pole võimeline nõusolekut andma.

«Eutanaasia kindel siht on surm. Näiteks ravi mittealustamist ei saa käsitleda halastussurmana,» ütles professor.

Ta rõhutas, et ühiskonnas peavad olema regulatsioonid, mis tagaks, et selle kergesti haavatavad liikmed ei saaks kahjustatud ja arst peab alati teenima patsienti.

Eutanaasia puhul tõusetuvad mitmed õiguslikud küsimused. Kõigepealt prognoosi õigsus, siis ka küsimus, kas inimesele on antud piisavalt aega ümber mõelda ja kas on võetud sõltumatu arvamus teiselt arstilt. Lisaks tuleb silmas pidada, et depressiooni korral on inimese otsustusvõime häiritud.

Everaus pani südamele, et tähtis on eakate sotsiaalne väärtustamine, samuti meditsiini rahastamise temaatika lahtisidumine eutanaasia poleemikast. Oluline on aus dialoog ja üldsuse harimine.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles