Haigekassa plaan jätta maakonnahaiglatesse vaid kaheksa põhivaldkonda võib üldhaiglate kinnitusel jätta väiksema koha rahva ravita. Haigekassa põhjendab muudatusi vajadusega arvestada rahvastiku paiknemisega ning sooviga tagada arstile piisav töökoormus.
«Praegu sõltub arstiabi kättesaadavus sellest, milline eriarst maakonnas on ja see on piirkonniti väga varieeruv, ühel on kardioloog, teisel reumatoloog,» rääkis haigekassa juhatuse liige Mari Mathiesen. Tema sõnul soovib haigekassa eriarstiabis panna kindlad põhimõtted, millise eriala arstid peavad kohapeal olemas olema. «Meditsiin areneb edasi ja Eesti on väike, nii et tahes tahtmata hakkab eriarstiabi koonduma suurematesse keskustesse,» tõdes Mathiesen. Tema sõnul selgus näiteks haigekassa tehtud uuringust, et suuremast haiglast kohale sõitnud või kohaliku kardioloogi juurde läinud tõsise tervisehädaga inimene saadetakse ikkagi edasi kas Tallinnasse või Tartusse. «Inimene vajab täppisuuringuid ja aparatuur on seal, nii et tegelikult tegid need inimesed ühe visiidi rohkem ja kulutasid lisaaega,» tõdes Mathiesen.
Haigekassa hinnangul on optimaalne ja jätkusuutlik vähemalt 20 kohaga haigla osakond, mille voodidest on pidevalt täidetud 80 protsenti. Sellises osakonnas on arstile piisavalt tööd ning see võimaldab pidada normaalkoormusel ööpäevaringset õe valvet ja nii suur osakond on majanduslikult jätkusuutlik eraldiseisvalt tegutsema.
Statsionaarses eriarstiabis on Eestis üle 34 optimaalse osakonna vajadus üldkirurgia ja sisehaiguste erialal, seega on nendel puhkudel põhjendatud statsionaarsete tervishoiuteenuste tagamine maakonnas.
Lähtudes voodikoha optimaalsest kasutusest on maakonnas kohapeal otstarbekas tagada veel ka statsionaarne järelravi. Ehk kui pole enam meditsiiniliselt vajalik ravi jätkamine kesk- või regionaalhaiglas, kuid patsienti veel koju saata ei saa, oleks otstarbekas tema ravi jätkata kodulähedases maakonnakeskuses asuvas üldhaiglas.
Samuti peab maakonnas olema kättesaadav laste statsionaarne ravi sisehaiguste ja üldkirurgia erialade raames, spetsiifiline pediaatriline ambulatoorne ja statsionaarne ravi oleks võimalik alates keskhaigla tasemest.
Sünnitusabi ei ole juba praegu igas maakonnas kättesaadav. Kvaliteetse sünnitusabi tagab erialaseltsi hinnangul ca 500 sünnitust aastas ja järgnevatel aastatel koondub sünnitusabi pakkumine ilmselt üha enam nelja kohta Eestis. Ambulatoorne ja päevaravi peab olema kättesaadav igas maakonnas.
Psühhiaatria teenuste statsionaarne kättesaadavus tagatakse neljas kohas. Erandina tagatakse psühhiaatrilise abi pakkumine psühhiaatrilise sundravi kompetentsikeskuses, mis asub Viljandis.
Statsionaarse taastusravi vajadusest ja selle kvaliteetseks pakkumiseks vajaliku ravimeeskonna olemasolu nõudest tulenevalt on põhjendatud tagada ravi kättesaadavus neljas kohas Eestis. Erandina tagatakse täiendavalt statsionaarse taastusravi pakkumine väljakujunenud neurorehabilitatsiooni kompetentsikeskuses Haapsalus.
Ortopeedia erialal (sh endoproteesimised) on optimaalne tagada ambulatoorse, päevaravi ja statsionaarse ravi kättesaadavus neljas kohas Eestis. Ortopeedia päevakirurgia teenuse osutamine eeldab artroskoopilise aparatuuri olemasolu ja selle kõrge maksumusega seadme optimaalne kasutus on suurem kui 200 korda aastas. Seadme optimaalne kasutus on ca 1000 operatsiooni aastas, mistõttu ei tagata ortopeedia päevaravi kättesaadavust maakondlikult, vaid neljas kohas Eestis.
Samuti on haigekassa hinnangul neljas kohas optimaalne tagada nii ambulatoorse kui statsionaarse ravi kättesaadavus kardioloogia, pulmonoloogia ja neuroloogia valdkonnas. Lisaks on Viljandi haiglal pulmonoloogilise statsionaarse ravi osas erisus tuberkuloosipatsientide sundravi tõttu.
Onkoloogia erialal on statsionaarse ravi vajadus võrreldav kardioloogia ja pulmonoloogia erialaga, kuid kuna tegemist on tehnoloogiamahuka ning kompleksseid ravimeetodeid nõudva erialaga (ajakohane tõenduspõhine ravi eeldab sageli kirurgia, kiiritus- ja keemiaravi kombinatsiooni), on optimaalne tagada sel erialal ambulatoorse, päevaravi ja statsionaarse ravi kättesaadavus kompetentsikeskustes kahes kohas Eestis.
Kahes kohas Eestis on tulenevalt ravivajadusest optimaalne tagada statsionaarse ravi kättesaadavus järgmistel erialadel: kardiokirurgia, neurokirurgia, veresoontekirurgia, uroloogia, nefroloogia, hematoloogia ning lastekirurgia, dermatoveneroloogia, reumatoloogia ja gastroenteroloogia.
Erialadel, kus ravijuhtudest ei piisa ühe optimaalse suurusega osakonna tööks, toimub patsientide ravi üldkirurgia või sisehaiguste eriala vm lähedase eriala osakonna tegevuse raames: organsiirdamised, rindkerekirurgia, näo- ja lõualuukirurgia, endokrinoloogia, kutsehaigused ja oftalmoloogia. Samas on oluline silmas pidada, et esimesel kahel erialal on ravi vajavate patsientide arv Eestis tervikuna kokku väga väike ja spetsialistide arv vähene ning seega oleks otstarbekas statsionaarne ravi koondada ainult ühte kohta Eestis.
Ka infektsioonhaiguste eriala arengukava kohaselt peaks eriala statsionaarset ja ambulatoorset eriarstiabi osutama alates keskhaigla tasemest. Igas maakonnas peaks olema küll vähemalt üks infektsioonhaiguste eriarst, kes tegeleb ka hospitaalinfektsioonide kontrolliga.
Uroloogia on kirurgia haru, mis tegeleb kuse-suguelundite kaasasündinud ja omandatud haiguste, sh osaliselt vastava elundkonna kasvajate ja vigastuste diagnostika ning raviga. Eriala arengukava kohaselt on uroloogia alamerialad androloogia ja neerutransplantatsioon. Piisav ambulatoorse töö maht on uroloogile metoodilise hindamise tulemusena tagatud neljas kohas Eestis. Uroloogia päevakirurgias võetakse nii mujal maailmas kui ka Eestis järjest enam kasutusele erinevaid päevakirurgilisi ravimeetodeid. See võiks analoogiliselt ambulatoorse uroloogiaga olla Eestis kättesaadav neljas kohas. Statsionaarne teenus peaks olema kättesaadav kahes kohas.
Oftalmoloogia on eeskätt ambulatoorne eriala, statsionaarse ravi vajadus on nii väike, et põhjendatud on ravi pakkumise koondamine kahte kohta. Ambulatoorne vastuvõtt peab olema tagatud igas maakonnas. Päevaravi sisaldab eeskätt kataraktioperatsioonide tegemist, mis eeldab oftalmoloogilise operatsioonimikroskoobi ja sellega seonduva instrumentaariumi olemasolu. Seadme optimaalne kasutus on ca 1000 operatsiooni aastas, mistõttu ei ole põhjendatud tagada oftalmoloogia päevaravi kättesaadavust maakondlikult, vaid neljas kohas Eestis.
Gastroenteroloogia on sisehaiguste eriala alameriala ja keskhaigla tasemest alates peaks eriala ambulatoorseid teenuseid osutama vähemalt üks gastroenteroloog, kelle tööst põhiosa moodustavad gastroenteroloogiliste haigete ambulatoorsed uuringud. Kahes kohas on piirkondliku tähtsusega gastroenteroloogia osakonnad.