Auli Lõoke: seda ei oleks osanud uneski näha

Heilika Leinus
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Auli Lõoke presidendi vastuvõtul, pildil paremal.
Auli Lõoke presidendi vastuvõtul, pildil paremal. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eesti liikumispuuetega inimeste liidu juht Auli Lõoke oli siiralt õnnelik, kui sai teada, et tema tööd tunnustatakse Punase Risti teenetemärgiga.

Auli Lõoke sai teenetemärgi saamisest teada pojalt, kes luges ema tunnustamisest Postimehest. «See oli tõesti suur üllatus!» ütles Lõoke. «Seda ei oleks osanud uneski näha. Kui poeg helistas ja küsis, et ema, kas sa ka presidendi teenetemärgi saajate nimekirja näinud oled, siis arvasin esialgu, et küllap sai see au osaks mõnele meie heale sõbrale või tuttavale,» rääkis Lõoke.

Liikumispuuetega inimeste liitu on Lõoke juhtinud juba 12 aastat. Ta soovib Eesti inimestele südamele panna, et liikumisvabadus on inimõigus, mis peaks olema tagatud ka puudega inimestele. «Õnneks on Eestis hakanud suhtumine tasapisi muutuma, kuid ikka veel leidub neid, kes arvavad, et puudega inimene peaks kodus istuma ja avalikkuse pilgu alt eemal olema. See on väga vale suhtumine,» rääkis Lõoke.

Puuetega inimeste abistaja Lõoke armastab oma tööd enda sõnul väga ja kõige suurem on tema rõõm siis, kui ta näeb, et on suutnud midagi muuta. Nii on tal meeles aastatetagune võitlus ühe Tallinnas asuva Ankru tänava korteri pärast, mis oli kohandatud liikumispuudega inimesele ja mille linn soovis anda puudeta inimesele. «Mul oli siiralt hea meel, et inimesed asusid meid toona toetama ja saime läbi viia muudatuse, millele tänu võib linn puuetega inimestele kohaldatud kortereid anda üksnes neile, kellel on erivajadus,» sõnas Lõoke.

Peale selle meeldib Lõokesele tema töö juures ka see, et teda ümbritseb palju hästi positiivseid inimesi, nii abivajajaid kui ka kolleege. «See, et puuetega inimestega töötades nalja ei saa, ei vasta üldse tõele,» ütles Lõoke. «Mind ümbritseb palju väga toredaid ja positiivseid inimesi ja sageli tuleb ette ka vahvaid vahejuhtumisi. Kõige parem tunne on aga siis, kui tõesti õnnestub midagi kellegi jaoks olulist ära teha. See võib olla mõni pealtnäha täiesti tähtsusetu probleem, mis tegelikult võib mõne inimese ja terve tema pere elu väga palju muuta.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles