Õdede liidu juht: õe roll on kardinaalselt muutunud

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Mullu õdede liidu presidendiks valitud Tiina Teder leiab, et õe roll on kümne aastaga kardinaalselt muutunud ning on veel palju teha, et nii õiguslik regulatsioon kui ka patsientide teadlikkus sellele järgi jõuaksid. 

Õdedelt oodatakse üha enam, ent kas vastav koolitus ja ettevalmistus jõuab ootustele järgi?

Meil on mõned eriõe õppe valdkonnad, nagu näiteks vaimne tervis, anesteesia- ja intensiivravi õpe, mis on väga hästi paigas ja õdedel on ka väljund olemas – kui nad selle läbivad, siis nad tõepoolest täidavad oma töökeskkonnas ka pisut teistsuguseid ülesandeid, neile antakse vastutusrikkamat rolli.

Kitsam koht on praegu kliinilise õenduse eriõe õppe puhul, seda just väljundi mõttes, et mida kliinilise eriõe õppe läbinu teeb. Me näeme, et see võib olla õde, kes teeb iseseisvaid vastuvõtte. Ambulatoorsete vastuvõttude teema on väga aktuaalne ja me nii-öelda tõukame seda tagant, et sinna saaks ka õigusliku raami.

Õe iseseisvus on suhteliselt uue aja trend ja meil on ka praegu väga palju tublisid õdesid, kes töötavad näiteks haiglakeskkonnas ja võtavad iseseisvalt vastu, aga neil ei ole kõigil läbitud eriõe pädevus. Samas peaks see õpe olema sellise sisuga, et ka nendel tekiks soov see läbida, et nad saaksid kanda osa oma töökogemusest VÕTAga eriõe õppe moodulisse.

TAI hinnangul on viimastel aastatel iseseisvate õendusteenuste maht kasvanud igal aastal enam kui 20 protsendi võrra. Kui palju on veel kasvuruumi?

Ma arvan, et kasvuruumi kindlasti on. See, et iseseisvate õendusteenuste maht tõuseb sellises mahus, näitab, et vajadus teenuse järgi on olemas. Samas, kui minna ükskõik millise haigla kodulehele, ei pruugi kohe seda infot leida, milliseid õdede iseseisvaid teenuseid asutus osutab. Selle reklaamimisega ei nähta ju ülemäära palju vaeva, aga samas me näeme, et teenuste maht kasvab.

Millest on tingitud vajadus, et õed saaksid võimaluse suunata patsienti vajadusel järgmiste spetsialistide juurde? Praegu ju kurdavad eriarstid vastupidist, et perearstidki suunavad patsiente nende juurde liiga kergekäeliselt –  olukordades, kus võiks ise patsiendi ravimisega hakkama saada.

Kõige teravamalt tõstatub patsiendi suunamise küsimus koduõenduse teenuse puhul. Kui õde läheb koju teenust osutama, ta on selle valdkonna koolitatud spetsialist, tal on ka oma pädevuse piirid ja ta näeb, et siin on vaja teistsugust abi, et see ei sõltu sellest, mida ta ise saab teha seal kodus ja koha peal.

Järgmine etapp on natuke lünklik ja konarlik – läbi mitme institutsiooni on võimalik patsienti suunata, aga koduõed on ise korduvalt öelnud, et see on kitsaskoht, kus oleks kohe vajadus konkreetse teenuse järgi, et koduõel oleks iseseisev pädevus ja õigus edasi suunata. Eriti suur probleem on see maapiirkondades. Siin on arenguruumi, kuidas asja patsiendi jaoks võimalikult sujuvaks teha, et kui ta abi vajab, siis ta seda ka saab.

Refereeritud artiklit saab täismahus lugeda meditsiiniuudiste portaalist Med24.