Eestis põeb diabeeti üle 70 000 inimese. See tähendab, et inimesi, kes puutuvad kokku insuliini süstimisega, on väga palju.
Diabeetik peab esmalt ületama hirmu süstimise ees
/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
16. detsember 2010, 09:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eest Diabeediliidu president Ulvi Tammer-Jäätes rääkis ajalehele Meditsiiniuudised antud intervjuus, millised on põhilised probleemid, millega süstivad diabeetikud kokku puutuvad, ning mis vigu nad teevad.
Kas Eestis satuvad tänapäeval kõik diabeetikud endokrinoloogi/diabeediõe juurde või jääb osa ainult perearsti vaatevälja?
I tüüpi diabeeti põdevad haiged jõuavad üldjuhul kõik endokrinoloogi vastuvõtule. Endokrinoloogi kõrval töötavad diabeediõed või erikoolituse saanud õed.
II tüüpi diabeeti põdevaid inimesi on rohkem, nemad jäävad peamiselt perearsti vaatevälja.
On hea, kui haige jõuab diabeediõekoolitusega õe juurde. Kõik õed osakavad süstida, kuid mõni nüanss võib jääda rääkimata. See, mis meedikule on iseenesestmõistetav, ei pruugi seda olla tavainimesele – näiteks on ühel ampullil või pen’il kaasas üks nõel ja patsiendile kas pole räägitud või ta pole jätnud meelde, et iga süstimiskorra ajal tuleb nõela vahetada. Oluline on ka aidata ületada hirmu süstimise ees.
Kas iga inimene on võimeline ise ennast süstima?
Üldiselt on igaüks võimeline õppima end ise süstima. Esimest korda võib tõrge olla, kuid siis õpitakse seda koos, alguses isegi hoitakse patsiendil käest kinni ja süstitakse koos. Juba viie-kuueaastased lapsed saavad hakkama. Pigem on probleem vanade inimestega, kelle mälu veab vahel alt – lihtsalt unustatakse süstimata või mõni süstimiseks vajalik protseduur tegemata.