Vähiga võitlev Austraalia ema kirjutas oma üheksa-aastasele pojale raamatu, milles ta selgitab lapsele endaga toimuvat nii, et sellest saab aru ka väike inimene.
Surev ema kirjutas lapsele raamatu oma haiguse kohta
28. veebruar 2016, 20:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Queenslandis elav 42-aastane Donna Penny sai rinnavähi diagnoosi seitsme aasta eest, kirjutab The Sun. Tema mõlemad rinnad eemaldati operatsiooni käigus. Kuid viis aastat hiljem, tuli haigus tagasi tema lümfisoontesse ja on nüüd levinud ka tema selgroogu, õlga ja teistesse kehaosadesse.
Arstide hinnangul oli naisel elada vaid kaks aastat, kuid praegu on tema prognoositud surmakuupäevast möödunud juba üheksa kuud. Kui Donna Pennyl vähk avastati, oli tema väike poeg Kai kõigest aastane. Niipea, kui laps maailma asjadest aru saama hakkas, püüdis ema talle ka endaga toimuvat selgitada. Ta käis raamatupoodides, kus otsis selle teema kohta kirjandust, kuid asjata – kõik, mis ta leidis oli tema sõnul nii väikese lapse jaoks liiga morbiidne ja sünge.
«Ma isegi mitte ei lugenud neid raamatuid talle,» ütles Penny. «Näitasin neid oma mehele ja ütlesin, et seda ma küll meie lapsele ei näita.» Siis otsustas ta kirjutada raamatu «Why my mummy?» («Miks minu ema?»), raamatu, kus ta selgitab oma kogemust Kai vaatevinklist.
Vähiga võitlev Penny jagas Facebookis väga liigutavat videot selle kohta, kuidas tema laps seda raamatut loeb. «Arstid on mu emmele öelnud, et vähk ei lähe kunagi ära,» loeb üheksaastane poiss. «Nad peavad selle vaid paljude rohtudega magamas hoidma. Mu emme peab palju aega haiglas veetma, kuid ta tuleb sealt alati koju tagasi.»
Penny ütles ajalehele Daily Mail Australia, et ta soovis kirjutada lasteraamatut, mis on ilus ja helge, mitte midagi sellist, mida vähki põdev vanem lapsele lugeda kardab. Raamatus räägib ema pojale oma lahingust selle «hirmsa haigusega», kirjeldab oma keemiaraviga seotud kogemusi ja selgitab, mida tähendab surmav. Teos lõppeb õnnelikult ja vähihaige naine usub, et raamat aitab tema pojal mõista, mida ema läbi elab.
Penny räägib ka sellest, kuidas poeg tundis häbis selle pärast, et emal hakkasid juuksed välja langema ja palus tal end kooli saates kanda mütse ja salle. Ka raamatu pealkirjaga tuli välja just Kai, kui ema teda kooli saatis.
Nüüd kogub Donna Penny annetusi, selleks et saaks raamatu välja anda. «Ma tahtsin teha midagi tõesti erilist, mis oleks mõeldud ka teistele, mitte üksnes minu perele,» rääkis ta. «See on tõepoolest kohutav haigus, millesse võib jääda igaüks. Soovin liigutada paljude inimeste südant ja öelda neile, et nad jääksid tugevaks ja ei annaks mitte kunagi alla. Isegi, kui raamat ei müü hästi, jätan lastele midagi päranduseks.