Sotsiaalministeeriumis on jõutud järeldusele, et surmajuhtumite uurimine haiglates ei pruugi olla kooskõlas põhiseadusega ning arstil kui huvitatud osapoolel võib olla liiga lai voli jätta lahkamine tegemata.
Arsti ainuotsustusõigus surnu lahkamata jätmiseks ilmselt kaob
4. märts 2016, 11:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui inimene sureb haiglas, on tema surma liigitamine loomulikuks või mitteloomulikuks (sealhulgas lahangu tegemise otsustamine) ning ametkondade teavitamine surmajuhtumist sageli surnu viimase ravi- või valvearsti otsustada, vahendab ERR.
Kui arst ei leia, et tema käe all aset leidnud surmajuhtumit oleks vaja täiendavalt uurida või sellest uurimisasutusele või prokuratuurile teatada, siis suure tõenäosusega edasist uurimist ei järgnegi.
Lahkamist tegemata ja välispõhjust leidmata kajastub seesugune juhtum statistikas loomuliku surmana. Sotsiaalministeerium näeb siin huvide konflikti, sest õiguse üldpõhimõte on see, et keegi ei tohi olla otsustaja iseenda asjas.
«Seda printsiipi arvesse võttes on selge, et surma asjaolude uurimine ei tohiks sõltuda praktiliselt ainult sellest arstist, kes surnud patsiendiga viimati tegeles ning tema ravi eest vastutas ja sellises olukorras tekib ilmne huvide konflikt,» seisab eelnõu väljatöötamiskavatsuses.
Refereeritud artiklit saab lugeda ERR-ist.