Suur segadus invaabivahenditega: surnud inimeste arvelt teeniti ligi 13 000 eurot

Siiani ei olnud sotsiaalkindlustusametil ülevaadet selle kohta, kas invaabivahendite arveid esitati elavate või surnute eest.

FOTO: John Stillwell/PA Wire/Press Association Images/Scanpix

Invaabivahendite riiklikke tehinguid kontrollima asudes avastas sotsiaalkindlustusamet, et riik on tasunud nii mõnegi surnud inimese abivahendi eest ja loopinud seega tuulde kopsaka rahasumma.

Selle aasta jaanuaris hakkas kehtima uus korraldus, mis koondab invaabivahendite teenuse sotsiaalkindlustusametisse. Sellega seoses kontrollis sotsiaalkindlustusamet, kas inimesed, kelle invaabivahendite rendiarved ettevõtted riigile esitasid, ka tegelikult veel elavate kirjas on. Selgus, et ainuüksi jaanuaris esitasid ettevõtted 68 abivahendi kompenseerimise arvet surnud inimeste eest.

Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse sõnul lahkus 59 neist inimestest siit ilmast enne eelmise aasta detsembrit. Kõige kurioossem on juba 2006. aastal surnud inimese juhtum, kelle abivahendi eest on riik enne abivahendite süsteemi muutumist tõenäoliselt tasunud ligi kümme aastat.

«Jaanuarikuu summa oli 28 eurot. Kui meie kahtlused osutuvad tõeks ja selle inimese eest on arve esitatud ka kõigil eelmistel aastatel, siis on riik abivahendi rendi eest tasunud kokku ligikaudu 3100 eurot,» selgitas sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakonna riigimeetmete juht Raimo Saadi. Tema sõnul on tegemist rendilepinguga, mida reeglina igal aastal pikendatakse, kuid praegu kontrollis sotsiaalkindlustusamet üksnes jaanuaris esitatud arveid.

Kokku on Saadi sõnul jaanuarikuu arvete põhjal jutt ligikaudu 13 000 eurost, mille riik on invaabivahendite pakkujatele varem kui eelmise aasta detsembris surnud inimeste eest maksnud. Samas nentis ta, et osa surnud inimestest, kelle eest varem arve esitati, ei pruukinud 2016. aasta jaanuarist uude süsteemi üle tulla. See tähendab, et ettevõtetele osutamata teenuste eest makstud rahasumma võib olla ka tunduvalt suurem.

Raha raiskamist oleks saanud vältida

Kui mullu detsembris lahkunud inimeste kohta ei pruukinud ettevõtetel veel teavet olla, siis ülejäänud inimeste surm oleks isikuandmete tähelepanelikumal kontrollimisel tõenäoliselt tuvastada õnnestunud. Riigiasutustel on võimalik inimeste andmeid kontrollida rahvastikuregistrist ja abivahendite pakkujad oleksid pidanud kontrollima, kas inimene on omaosaluse tasunud.

«Kui inimene omaosalust tasunud ei olnud, siis ei oleks ettevõte tohtinud surnud inimesele abivahendit rentida ega müüa ega riigile arvet esitada,» rääkis Saadi. «Ettevõte ei oleks tohtinud teenust müüa enne, kui inimene oli omaosaluse tasunud.» Samas on tema sõnul ka võimalik, et omaosaluse tasusid mingil kummalisel põhjusel näiteks selle inimese lähedased. Teisest küljest tuli maavalitsusel kontrollida, kas inimesel on õigus abivahendit saada – kaasa arvatud seda, kas inimene on üldse elavate kirjas.

Suurima invaabivahendeid rentiva ettevõtte Invaru juhatuse esimehe Enn Leinuste sõnul ei olnud aga ettevõttel võimalust kontrollida, kas inimene on elavate kirjas, sest rahvastikuregistrist on õigus andmeid kontrollida üksnes riigiasutustel. Kas ja kui palju arveid Invaru surnud inimeste abivahendite rendi ja müügi eest esitas, Leinuste ei kommenteerinud. «Nii palju võin küll öelda, et pahatahtlikku arvete esitamist kindlasti ei toimunud,» rääkis Leinuste, kelle sõnul ei tasuks niisugune tegevus end ka ära, sest Invarul on ligikaudu 6000 klienti ja sotsiaalkindlustusameti esialgsetel andmetel on arved kokku esitatud vähem kui 70 inimese eest.

See, kes ja missuguse vea täpselt tegi, jääb aga esialgu selgusetuks, sest ka sotsiaalministeerium ja sotsiaalkindlustusamet keeldusid eile andmast infot selle kohta, missuguste ettevõtetega täpselt tegemist oli. «Kõigepealt soovime ära oodata uurimise tulemused ja siis võime ka kõigest lähemalt rääkida. Tegemist on mitme erineva ettevõttega, kuid enne, kui oleme kindlad, kes ja mis põhjusel neid arveid esitas, ei soovi me kellegi peale näpuga näidata,» rääkis Saadi. Rikkumiste põhjuste väljaselgitamiseks on sotsiaalministeerium alustanud info kogumist, millest on teavitatud ka maavalitsusi.

Tulevikus saab rikkumise kergemini avastada

Tulevikus on selliseid rikkumisi kergem vältida, sest sotsiaalkindlustusametil on ülevaade selle kohta, missugustele invaabivahendeid pakkuvatele ettevõtetele riik missuguste abivahendite ja teenuste eest maksab. «Uue korraldusega on meil nüüd kindlus, et vahendite kasutus on sotsiaalkindlustusameti poolt kontrollitud ja riigi rahaline tugi ei kao musta auku,» sõnas Kuuse. Suurimaks muudatuseks on see, et nüüd liigub raha koos inimestega. «See tähendab, et abivahendit vajav inimene saab sobiva teenusepakkuja valida ükskõik missugusest eesti kohast ja ettevõte saab raha alles siis kätte, kui inimene sealt abivahendi rendib või ostab,» lisas Saadi.

Varem oli abivahendite korraldus delegeeritud maavalitsustele. Riik jagas abivahenditele eelarves ette nähtud raha maavalitsuste vahel ära vastavalt rahvastikuregistrisse märgitud elanike arvule ja maavalitsused sõlmisid lepingu abivahendite pakkujatega. Lepinguga koos käis teenusmahu leping. See tähendab, et raha, mille maavalitsused said jaotati ettevõtete vahel kohe aasta alguses ära ja sotsiaalkindlustusametil puudus ülevaade abivahendite eest esitatud arvetest. Kui maavalitsuste poolt antud raha ettevõttel otsa sai, jäid inimesed abivahendita.

Selle aasta jaanuari tehingute põhjal  oli abivahendite saajaid kokku 11 430, neist tööealisi 1526. Erimenetluse otsuseid tehti esimesel kuul kokku 545. Kinnitatud tehingute osas on eelarvest kulunud 707 091,39 eurot, sealjuures riigieelarvest 442 713,43 eurot ning Euroopa sotsiaalfondi vahenditest 264 377,96 eurot. Tehingute numbrid muutuvad jooksvalt, sest menetletud tehingute üle tehakse pidevat järelkontrolli, enne kui need saadetakse teenusepakkujale.