Hollandis läbi viidud värskest uuringust selgus, et diagnostiline täpsus väheneb oluliselt, kui arsti vastas istub «raske patsient» ehk inimene, kelle käitumine teda häirib või segab.
Miks ei tasu arsti segada?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii juhtub hoolimata sellest, kui palju aega arst patsiendiga veedab või kui raske haigusjuhtumiga on tegemist, kirjutab meditsiiniuudisteportaal Med24.ee.
«Raskete patsientidena» defineeriti uuringus need inimesed need, kelle käitumine on häiriv või segav.
Esimeses uuringus esitleti kuus erinevat stsenaariumi raskete või neutraalsete patsientide esituses. Rasked patsiendid olid sage nõudja, agressiivne patsient, arsti pädevuses kahtlev patsient, arsti soovitusi ignoreeriv patsient, madalate ootustega patsient ja patsient, kes käitus täiesti abituna.
Patsientide diagnoosid olid kas lihtsad või keerulised. Lihtsate diagnooside hulgas olid olmepneumoonia, kopsuarteri trombemboolia ja meningoentsefaliit. Keerulised diagnoosid olid hüpertüreoos, apenditsiit ja äge alkohoolne pankreatiit.
Uuringus osales 63 peremeditsiini residenti. Osalejatel paluti esialgu kiiresti püstitada iga patsiendi kohta diagnoos ning hiljem said nad aega, et rahulikult mõelda ja seejärel uuesti diagnoos välja käia.
Leiti, et diagnostiline täpsus oli märkimisväärselt madalam raskete patsientide puhul võrreldes neutraalsete patsientidega – ja seda sõltumata haigusjuhu keerukusest. Vale diagnoosi tõenäosus oli raskete patsientide puhul 42 protsenti suurem kui neutraalsete patsientide puhul. Üldiselt oli diagnostiline täpsus parem lihtsate haigusjuhtude korral. Arstid kulutasid neutraalsete ja raskete patsientidega suhtlemisele võrdselt aega.
Võimalus hiljem rahulikult järele mõelda parandas diagnostilist täpsust mõnevõrra, seda nii raskete kui neutraalsete patsientide korral. Siiski jäi raskete patsientide puhul ekslike diagnooside hulk suuremaks.
Teises uuringus osales 74 esimese ja teise aasta sisemeditsiini residenti, kellele esitleti sarnaseid haigusjuhtumeid. Lisati veel kahte tüüpi «raske patsient» – sellised, kes arsti ähvardasid, ja selliseid, kes süüdistasid arsti diskrimineerimises. Nagu ka esimeses uuringus, oli diagnostiline täpsus raskete patsientide puhul 20 protsenti väiksem ja diagnoosid pandi sarnase ajakuluga.
Arstidel paluti hiljem meenutada kliinilisi leidusid ja patsientide käitumist. Raskete patsientide puhul suutsid arstid meenutada vähem kliinilisi leidusid, kuid rohkem käitumist. Autorite hinnangul toetab see hüpotees «ressursside ammendumist» – vaimne energia, mis kulub raske käitumisega toimetulekuks, segab kliiniliselt olulise informatsiooni töötlemist.
Loe artiklit ka meditsiiniuudisteportaalist Med24.ee.