Arstitudengi mõtted organidoonorlusest (4)

Selleks, et organidoonoriks hakata, saab minna e-tervise leheküljele ja digiallkirjastada tahteavaldus või varuvariandina printida välja doonorikaart ning seda rahakoti vahel kaasas kanda. Tegelikkuses, kui õnnetus juhtub, langetavad otsuse kadunu sugulased. Meie süsteem on seega lähedaste keskne: kadunu pere langetab otsuse, millega pereliikmed ise suudavad edasi elada.

Leinava inimese otsustus- ja keskendumisvõime on häiritud ning on suurem võimalus, et sel ajal langetatud otsuseid hiljem kahetsetakse. Ometi oleme seadnud värskes kaotusevalus olevad inimesed olukorda, kus neil tuleb mõne tunni jooksul välja mõelda, mida endale kalli inimese kehaga teha. Sel hetkel eelistaksime langetada otsuse pärast rahulikku ja paaripäevast mõtlemisaega, kuid see pole kahjuks võimalik. Sellises olukorras on ka arstil keeruline teemat taktitundeliselt tõstatada.

Olukorda saaks vältida, kui inimesed räägiksid sellel teemal oma lähedastega, annaksid teada, mis on nende arvamus organidoonorlusest ja kuidas nad soovivad, et õnnetuse korral nende elunditega käitutakse. Enamik suuremaid usundeid pooldab organidoonorlust (ka Jehoova tunnistajad) ja eeskujuna näeme riike nagu Austria, kus 99 protsenti rahvastikust on nõus olema organidoonorid. Eestlastele on teema aga tabu, 2009. aasta uuringu järgi on ainult 17 protsenti inimestest organidoonorluse teemat oma perekonnaga arutanud, mis on Euroopa Liidus Läti järel kõige madalam tulemus1. Surm ei ole teema, mida oleks söögilauas kerge tõstatada või mainida telefoni teel. Vanarahvaski ju teadis, et hunti ei tohi kutsuda – nii välditakse kõiki surmaga seotud teemasid, sealhulgas ka organidoonorlust.

Lisaks kaasneb organidoonorlusega väga palju müüte ja teadmatust. Kuidas saame eeldada, et patsiendid avaldaksid oma soovi olla doonor, kui nad ei tea, kes organidoonor on, mis olukorras elundeid loovutatakse ja kellele tema organid lähevad. Levinud on ka valearvamus, et kui inimene on otsustanud hakata organidoonoriks, siis eluohtlikus olukorras ei pöörata enam tähelepanu inimese päästmisele ja esmatähtsaks muutub «varuosade» saamine.

Meie olukorda kirjeldab ka fakt, et uuringu järgi on organidoonorluse seadustega kursis ainult kaheksa protsenti Eesti elanikkonnast. Antud temaatika tuleks ühiskonnas laiemalt tõstatada ja võiksime kaaluda ka seaduste muutmist. Opt-in ja opt-out süsteeme on Euroopa Liidus järjest enam kõrvutatud. Eelmise aasta detsembris otsustas Wales esimese riigina oma süsteemi vahetada opt-out ehk eeldusliku nõusoleku kasuks. Kõige kõrgemad organidoonorluse arvud maailmas on just opt-out süsteemides, näiteks Hispaanias ja Belgias. Kindlasti ei saa sealset edu pelgalt süsteemi positiivse mõjuna vaadelda, väga olulist rolli mängib ka inimeste mentaliteedi muutmine teavitustöö abil. Tänu opt-out süsteemile on organidoonorlus neis riikides ühiskonnas aktsepteeritud osa, kuigi jätab samamoodi õiguse doonorlusest loobumiseks.

Suurbritannia aga kasutab opt-in süsteemi. Selleks, et panna inimesi antud teema üle mõtlema, on juhiloa taotlemisel lisatud küsimus, kas soovitakse olla organidoonor või lükatakse otsuse tegemine hilisemaks. Iga aasta liitub pool miljonit inimest organidoonorluse süsteemiga just seda teed mööda. Inimesele jääb sealjuures õigus oma valikut iga hetk muuta. Ühe küsimuse lisamine juhiloa taotlusesse või lisaküsimuse esitamine perearstikabinetis aitaks vältida olukorda, kus leinav pere peab võtma vastu otsuse väga pingelises olukorras.

Tegelikult ei saa öelda, et ükski süsteem on ideaalne ehk mistahes süsteemiga peab kaasas käima laialdane teavitustöö. Oleme Eesti arstiteadusüliõpilaste seltsiga võtnud eesmärgiks tõsta aprillikuus nii arstitudengite kui ka ühiskonna teadlikkust organidoonorlusest – on oluline, et oma arvamusest lähedastele teada antaks. Juba ainuüksi pere keskel teema arutamine võib viia avalikkuse suhtumise muutmiseni ja rohkemate inimeste elu päästmiseni.

 Artikkel ilmus esmakordselt Kliinikumi Lehes.