Maris on 16-aastane Pärnu tüdruk. Veel paar aastat tagasi oli ta tubli teismeline, kes õppis koolis neljadele-viitele ja noppis spordivõistlustelt medaleid. Siis aga jäi ta raskelt haigeks.
Tüdruk, kes kaotas mälu (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaimupuu veebilehekülg kirjutab, et 2014. aasta augustis tekkisid Marisel tugevad peavalud. Ta kurtis, et peavalu on lausa tappev. Lisaks väsis ta ruttu ja oli pidevalt unine. Süüa ei saanud, sest oksendas kõik välja. Ema Eve helistas kiirabisse, kiirabi viis tüdruku haiglasse. Algul kahtlustati tal verevalumit ajus, ajukasvajat või uneepilepsiat.
Kui olukord halvenes, nõudis Eve Marise viimist Pärnust mujale, kus rohkem spetsialiste. Samal hommikul tehti Marisele selgrooüdiproov ning ta viidi Tallinna. Õhtuks oli ka diagnoos teada, aga diagnoosi teadasaamine ei rõõmustanud. Nimelt oli Maris haigestunud haruldasse haigusesse, mida Eestis diagnoositi esmakordselt: herpes-entsefaliit.
Tallinna haiglas pandi Maris tilgutite alla ja tema ajust tehti pilti. Haigus aga arenes edasi ja Maris võitles elu nimel, teda elustati ning peale seda pandi kolmeks päevaks kunstlikku kooma. Koomast välja tulles ei saanud ta enam ei kõndida ega rääkida ning ta üks silm ei liikunud, Maris nägi topelt.
Lisaks kõigele oli Marise mälu kadunud, kogu ta eelnev elu oli nagu peoga pühitud. Isegi haiglas viibinud vanaema nime ta ei mäletanud. Vaid oma nimi oli tal meeles ning mõned laulud tulid tuttavad ette. Lisaks sellele, et ta mälu peaaegu ei olnudki, võis ta ühte asja järjest rääkida lausa 30 korda, kuid ise ei mäletanud.
Uus elu
Haiglast välja saades oli vaja kõike uuesti õppima hakata. Inimesi, iseennast, ümbrust. Enne haigestumist tundis Maris oma kodulinna Pärnut hästi, ent nüüd ei tahtnud isegi tee kodust bussile meelde jääda. Koolis ringiliikumisel aitasid teda peamiselt õpetajad. Mälu taastamiseks viis ema Marist kohtadesse, mis talle minevikus rõõmu pakkusid ja kohtuma inimestega, kes talle varem kallid olid. Marisel on pisut piinlikki, kui mõtleb, mida pidid tundma tuttavad, kellele otsa vaadates ta nende nime küsis. Õnneks on kõik Marise lähedased sõbralikud ja hoolivad, nad aitavad meeleldi neiu mälu taastada, rääkides talle minevikust. Kui aga mõni seik minevikust ise Marisele meenub, tõstab see Marise tuju ülivõrdes.
Kuna Maris ei mäletanud toite ja nende maitseid, proovis ema Eve kavalust. Ta pakkus tüdrukule sööke, mida see varem ei armastanud – hapukapsasuppi, sülti, seeni, verivorsti. Kuigi Maris ei mäletanud nende toitude nime ega välimust, ei maitsenud need talle ka nüüd. Huvitaval kombel olid tema maitse-eelistused samaks jäänud.
Eeskujulike seast mahajäänute sekka
Haiguse tõttu tekkis Marisel aastane paus õppimises. Infot, mida ta omandama pidi, oli väga palju. Selgitamised ja seletamised ei andnud alati tulemusi, sest Maris ei saanud ka sõnadest aru: ta ei mäletanud sõnade tähendust. Mälukaotus tekitas stressi ning Maris langes depressiooni. Aastajagu käis ta taastusravil Haapsalus.
Marisele on määratud mittemääratlev vaimupuue, ta väsib kergelt ja tuleb ette päevi, mil ta ei suuda keskenduda. Asjade meelde jätmine tekitab siiani raskusi. Marise haigus pidi taganema kahe aasta jooksul, aga keegi ei tea, kas ka siis talle üldse kogu minevik meenub. Herpes-ensefaliit on ju haruldane haigus ja meie riigi arstidel puudub sellega kogemus.
Praegu on Maris osaliselt individuaalprogrammiga koduõppel, ent käib ka tavakoolis. Varem peaaegu vaid viitele õppinud tüdrukule valmistab erilisi raskusi vene keel, see on mälust täiesti pühitud. Maris on leppinud teadmisega, et võib-olla kogu tema mälu ei taastugi ning kõike tuleb uuesti õppida.
Peres muret rohkemgi
Kuigi Marisel on vaja palju abi, ei saa ema temaga nii palju tegeleda, kui tahaks. Peres kasvab Marise kolm aastat vanem õde Kaidi, kellel diagnoositi viisteist aastat tagasi kromosoomi- ehk geenirike – CATCH 22. Ta käib erikoolis, kus õpitakse lihtsustatud õppekava alusel ja vajab ööpäevaringset valvet. Miks Kaidi haigestus, täpselt ei teatagi. Ema Eve arvab, et põhjus on puukentsefaliit, mida ta rasedana põdes, ent arstid pole tema arvamust kinnitanud.
Kui Maris ja Kaidi väiksemad olid, mängisid nad tihti koos ning Maris aitas Kaidit igapäevatoimingutes. Nüüd nad enam koos ei mängi. Kaidi nõuab pidevalt ema tähelepanu, nii et Marisel jääb emaga koos olemiseks vähe aega.
Aasta tagasi, kui Maris veel üksi kooli ei osanud minna, olid ema Eve päevad kõndimist täis: hommikul mõlemad tüdrukud eri koolidesse, siis minna järele Marisele, siis Kaidile. Kui Kaidi haigeks jäi, pidi ka Maris koolist kõrvale jääma, sest ema poleks saanud Marise kooli saatmise ajaks Kaidit üksinda koju jätta. Sellise päevakava puhul on selge, et ema ei saa endale kuidagi töölkäimist lubada.
Tüdrukute vanemad on juba üle kümne aasta lahutatud, ent viimasel ajal on isa taas rohkem tütardega suhtlema hakanud ning neid toetanud. Isa kinkis Marisele nutitelefoni, et ta saaks liikumiseks GPS-i kasutada. Kui Maris siiski segadusse satub, pildistab ta oma ümbrust ning saadab foto emale, kes siis teda juhendab, kuhupoole edasi minna.
Augustis möödub Marise haigestumisest 2 aastat, seega on veel vara tema paranemise kohta midagi lõplikult arvata. Kuna Maris on alles noor, võib juhtuda, et ta paraneb täielikult. Noored inimesed paranevad ju paremini kui vanad. Igal juhul hoiame Marisele pöialt ja soovime jõudsat paranemist!