Lõhnatu ja värvitu vingugaas tungib iga hingetõmbega organismi ja võib kiiresti tappa, mistõttu on viimati toimunud vingugaasimürgistuste valguses eriti oluline teada, kuidas vingugaasimürgistust vältida ja ära tunda.
Kuidas vältida ja tunda ära vingugaasi mürgistust?
18. mai 2016, 16:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vingugaas tekib söestuvate materjali mittetäielikul põlemisel, kirjutab mürgistuskeskus oma kodulehel. Kuna sellel väga mürgisel gaasil puudub lõhn ja värvus, tungib ta iga hingetõmbega organismi ning teeb oma laastamistööd. Kus vähegi kahtlustada vingugaasi, on esmaseks abivõtteks jõuda kiiresti värske õhu kätte.
Vingugaas ehk süsinikmonooksiid tekib igasugusel põlemisel, kuid tänu ümbritsevale õhule ei pääse selle ohtlikkus mõjule. Kui aga põlemistsoonis puudub küllaldaselt puhast õhku, tekib oht vingumürgituseks. Meie igapäevaelus on võimalikud vingumürgitusallikad liiga vara kinni pandud ahjusiiber, garaažis töötav automootor, valesti reguleeritud gaasipliit või halva tõmbega gaasiboiler. Viimasel ajal on aina enam tulnud raporteid tõsistest vingugaasimürgistustest tulenevalt vesipiibu suitsetamisest.
Kõik ruumidesisesed tulekahjukolded on tõhusad vingugaasiallikad. Just seesama ülimürgine gaas uimastab või uinutab oma ohvri ning võtab temalt seega võimaluse põlengust põgeneda. Tulekahjuohvrilt võtab elu mitte suits ega lahtine leek vaid eelkõige vingumürgitus.
Asub veres hapniku asemele
Värvitu, lõhnatu ja maitsetu vingugaas jõuab organismi sissehingamise kaudu. Kuna süsinikoksiid seostub hapnikutransportimiseks vajaliku verevärvikuga (hemogloiiniga) 200 korda tugevamini kui hapnik, kandub vere kaudu kiiremini kudedesse laiali. Organism ei saa enam piisavalt hapnikku ning selle tegevus on häiritud. Kõige tundlikum on hapnikuvaeguse suhtes aju, samuti ka närvisüsteem ja südamelihas. Just seetõttu ei adu vingugaasimürgituse saanu oma olukorra tõsidust: ta on segaduses ega oska ennast päästa, kuigi tunneb, et temaga on midagi korrast ära.
Mürgituse sümptomid olenevad sissehingatava gaasi kogusest. Väikese koguse korral võib tekkida pulseerimine oimukohtades, uimasus, nõrkus, peavalu, tasakaaluhäire, kohin kõrvades, virvendus silmade ees, jalgade nõrkus, iiveldus, oksendamine, pisaratevoolus, köhatamisvajadus. Edasi võivad esineda nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid, pulsi kiirenemine ning vererõhu tõus, tekib loidus, unisus, teadvusekadu, hingamishäired. Raske mürgituse korral kaotab inimene teadvuse, ajutegevus lakkab, saabub surm.
Kõige tundlikumad on vingumürgituse suhtes lapsed ning hingamiselundite ja vereringehaigusi põdevad inimesed ja vanurid. Isegi väike kogus seda gaasi võib osutuda ülimalt ohtlikuks lootele. Seetõttu peaks last ootav naine vähemagi mürgituskahtluse korral arsti poole pöörduma. Vingugaasi mürgistusega lastel võib müokardikahjustus esineda ilma ebanormaalse elektrokardiogrammi leiuta ning kaasuva vererõhulangusena.
Tsüaniidiühendid – vingugaasi kiired partnerid
Toimemehhanismilt sarnaselt, kuid vingugaasist veelgi kiiremini pääsevad organismi tsüaniidiühendid. Ka sellel põlemissaadusel puudub lõhn ja värvus, kuid selle tappev toime on vingugaasist tõhusam. Tsüaniidiühendid tekivad peamiselt tekstiili (ka puuvillase kanga) ja plastmassi põlemisel ning mürgituse võib saada sarnaselt vingumürgitusele. Ohuallikateks on tulekahjud, kus põlevad kangad, vill, plastikud, poroloon, reliin, kemikaalid aga ka kinnises, halvasti ventileeritavas ruumis (tavaliselt keldrites) olevad küttekolded, kus neid materjale põletatakse.
Tsüaniidimürgitus tekib märksa kiiremini kui vingumürgitus: juba paari minuti möödudes tekivad mürgitusnähud, mis väga kiiresti süvenevad. Üldjuhul lõpeb näiteks tulekahjus saadud tsüaniidimürgitus surmaga.
Suitsuandur ja värske õhk
Vingumürgituse vältimiseks tuleb tähelepanelikult jälgida, et ahjusiibrit liiga vara kinni ei lükataks. Pigem hoida seda natuke kauem lahti, kui kiirustada selle sulgemisega. Mingil juhul ei tohi küttekolletes põletada olmejäätmeid, mille põlemissaaduseks on ülimürgised tsüaniidiühendid.
Tulekahju korral võib elupäästjaks saada suitsuandur, mis annab varakult põlengust märku. Nimelt reageerib suitsuandur põlemise algstaadiumis tekkivale suitsule ning inimene jõuab enne põlevast ruumist lahkuda, kuni põlemisprotsess niikaugele on arenenud, et hakkab tekkima vingugaas. Ebaõige kütmisega tekkinud vingugaasile reageerib aga üksnes spetsiaalne vinguandur, suitsuandur sellest märku ei anna.
Vingugaasimürgituse kahtluse korral tuleks võimalikult kiirest ruumist lahkuda ja värske õhu kätte minna. Rahuliku ja sügava hingamise järel mööduvad kergemad mürgitusnähud mõne aja pärast.
Tugevama mürgituse korral tuleb kutsuda kiirabi, sest kannatanu vajab täiendavat hapnikku. Sissehingatavas õhus on hapnikku kuni 22 protsenti, kuid hilisemate võimalike tervisekahjustuste vältimiseks, jääb sellest väheseks. Meedikud annavad kannatanule organismi hapnikunälja kiireks kustutamiseks hingata sajaprotsendist hapnikku. Tugeva vingumürgituse hilisemaks tagajärjeks võivad olla kroonilised närvisüsteemiga seotud häired.