Hiljuti Rootsis asvuvas Umeå ülikoolis valminud doktoritööst selgub, et seleenipuudus on tihedalt seotud teatud südamepuudulikkusega, mis tabab rasedaid ja äsja sünnitanud naisi.
Värske uuring: seleenipuudus võib põhjustada surmavat südamehaigust
18. mai 2016, 17:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Umeå ülikooli rahvatervise ja kliinilise meditsiini doktorant Kamilu Karave uuris peripartuaalse kardiomüopaatia põhjusi Nigeerias asuvas Kano haiglas, kirjutab forskning.se. Peripartuaalne kardiomüopaatia on südame vasaku koja laienemist põhjustav haigus, mis tabavad viimaseid kuid rasedaid naisi ja kuni viis kuud pärast sünnitust ka värskeid emasid. Selle haiguse täpne põhjuse ei ole siiani teada, kuid kindel on, et see on eriti laialdaselt levinud Aafrikas. Põhja-Nigeerias tabab see haigus koguni ühte sajast rasedast naisest.
Seetõttu uuriski Karave seda haigust Nigeerias. Uurimistöö hõlmas 54 peripartuaalse kardiomüopaatiaga patsienti ja kontrollrühma kuulunud 77 tervet inimest. Teadustööst selgus, et see rasedaid ja äsja sünnitanud naisi ohustav südamepuudulikkus on tihedalt seotud seleenipuuduse ja elukohaga.
Seleenipuudus oli 77 protsendil südamepuudulikkuse all kannatavatest uuritutest. Haiguse riski kasvatas ka maal elamine. Maapiirkondades elavatel naised haigestusid peripartuaalsesse kardiomüopaatiasse peaaegu kolm korda sagedamini kui linnas elavad naised.
Uuringu tulemused näitavad Karave hinnangul, et seleenipuudus võib selle südamehaiguse väljakujunemisel olulist rolli mängida. Kui see oletus edasiste laiapõhisemate uuringute käigus kinnitust leiab, siis võib see tõdemus aidata tulevikus välja töötada peripartuaalset kardiomüopaatia vastast ravimit.
Sellest võiks abi olla paljudele rasedatele naistele ja vastsetele emadele, sest uuring näitas, et 41, 4 protsenti diagnoosi saanutest suri ühe aasta jooksul pärast haiguse kindlakstegemist. Kaks kolmandikku suri esimese kuue kuu jooksul pärast diagnoosi saamist. Ellu jäänud patsientide südamefunktsioon oli aasta jooksul tunduvalt paranenud.