«Diabeetiline jalg» vajab kiiret tegutsemist

Varasemalt oli levinud arvamus, et diabeetiku haavas tähendab amputatsiooni, mistõttu võib inimene sattuda ratastooli.

FOTO: Panther Media/Scanpix

«Diabeetiline jalg» pakub igale arstile väljakutset, sest sellise tulemuseni on viinud erinevate struktuuride, närvi, arteri, veeni ja pehmete kudede, kahjustus. 

Veel kümme aastat tagasi  oli levinud arvamus, et diabeetiku haavand tähendab vähemalt amputatsiooni säärest ja kuna tegemist on süsteemse haigusega, on ohus peagi ka ainus jalg, millele inimene toetuda saab, kirjutab Terviseuudised. Kahjuks tekitas selline mõtteviis ühiskonda palju jalgadeta diabeetikuid.

Tänu veresoontekirurgia tormilisele arengule, ei võrdu haavandi teke diabeetikul automaatselt suure amputatsiooniga ja seda ka Eestis.

Millest tekib haavand diabeetiku jalale?

Algab tavalisest olmetraumast - kas on kingad hõõrunud või kogemata on nahale tekkinud vigastus. Kaasuvate haigusteta võiks selline kriimustus paraneda vähemalt 3 nädala jooksul. Kuid diabeedist tekkinud närvikahjustuse ja/või arterikahjustuse tõttu diabeetikul kujuneb sellest kriimust haavand.

Kahjuks ei ole võimalik iga vigastuse korral prognoosida, kas tekivad probleemid paranemisel või mitte - ka vanus ei anna mingit garantiid. Diabeetikul võib kujuneda gangreen välja nooremas eas, kui üldiselt arvatakse - 30.-40. eluaastates.

Diabeetilist haavandit iseloomustab kiire kulg - ei pruugi olla enam aega plaanipärast arsti vastuvõttu oodata.

Loe pikemalt Terviseuudistest.