Eratervishoiuasutused: eratervishoid suurendaks efektiivsust ja lühendaks ravijärjekordi

Eratervishoiuasutused on veendunud, et nende osalusel tervishoius hinnad langevad, mitte ei tõuse.

FOTO: Martin Poole/picture alliance/moodboard/Scanpix

Eesti eratervishoiu asutuste liit leiab, et minister Jevgeni Ossinovski sõnavõtt eratervishoiu rolli suurendamisest möödunud nädala Foorumi saates sisaldas olulises osas ebatäpsusi.

Avaldame Eesti eratervishoiu asutuste liidu pöördumise muutmata kujul.

Minister Ossinovski sõnas, et erameditsiini suurema kaasamise pooldajad räägivad tegelikult omaosaluse tõstmisest, teatas Eesti eratervishoiu asutuste liit. Samuti leidis ta, et patsientide vaba liikumine tähendab «avatud arvet» ja suuremat omaosalust, mille tulemusel jõukamate inimeste ligipääs tervishoiule paraneb ja vaesematel halveneb.

Need põhimõtteliselt on väärad eeldused. Eratervishoiu suurem kaasatus saab toimuda ainult läbi avatud konkursile minevate teenuste mahu suurenemise ja patsiendi vaba liikumise.

Avatud konkursilt teenuste ostmise mahu suurendamise otsene mõju on see, et maksumaksja raha kasutatakse efektiivsemalt, mille tulemusena saab haigekassa ravijärjekordasid lühendades rohkem teenust osta või tekitada seeläbi eelarvelist säästu. Konkursi korras ostetud teenused on reeglina viis kuni kümme protsenti odavamad, kui haiglavõrgu arengukava haiglatelt ostetavad teenused, sest viimased ei pea hinnakonkurentsis osalema.

Haigekassa eelarve defitsiidi üks hädadest on see, et teenuse ostupoliitika ei lähtu mitte majanduslikest kaalutlustest ja patsiendi huvidest (parim ravi parima hinna eest), vaid raha suunatakse poliitiliste suuniste kohaselt sinna, kuhu kellelgi on vaja – infrastruktuuriarenduste tõttu suurtele haiglatele.

Avaldame siinkohal tunnustust nendele poliitikutele ja kõrgetele riigiametnikele, kes on julgenud avalikumalt kõneleda haigekassa ostupoliitika majanduslikust ebaefektiivsusest ja on valmis alustuseks vähemalt analüüsima, kas läbi konkurentsi oleks võimalik osutada raviteenuseid senisest efektiivsemalt.

Täna on tervishoid korraldatud nii, et patsient on vajalik haigla jaoks, mitte haigla patsiendi jaoks. Miks peab patsient minema sellesse haiglasse, mida minister peab õigeks ja mitte enda valitud teenuseosutaja juurde lähtuvalt asukohast, kvaliteedist või muudest näitajatest? Kui praegu on inimesed sunnitud lubatust pikemate ravijärjekordade tõttu tihti eratervishoiuasututest abi otsima ja maksma selle eest täies mahus ise, siis patsiendi vaba liikumise korral inimese omaosalus teenuse ostul vastupidiselt väheneks, mis muudaks õigeaegse tervishoiuteenuse suuremale arvule patsientidele kättesaadavaks. Patsiendi vaba liikumine, nii nagu näiteks on see rakendatud Soomes, võimaldab patsiendil saada meditsiiniliselt näidustatud ja kindlustusandja järelevalvele alluvat ravi selle teenuseosutaja juures, kus ta seda ise soovib ja hinna eest, mida ise on valmis tasuma. Riiklik kindlustusandja (KELA) hüvitab oma piirhindade järgi teenuse teatud perioodi järel (tinglikult võiks öelda, et ravijärjekorra kestuse järel – nt üheksa kuud). Selline lahendus hoiab järjekordi lühemana, avardab teenuseosutajate valikut, konkurents toob hindu alla. Samuti säilib ju patsientidel võimalus endiselt oodata ravijärjekorras. Patsiendi vabadus valida endale teenuseosutaja ei asenda solidaarset ravikindlustust, seda ka mitte Soomes, vaid täiendab ja avardab riiklikku kindlustusandja poolt tagatud solidaarse ravikindlustuse võimalusi – mille tulemuseks on lühemad järjekorrad ja väiksem kindlustusandja kulu.

Samuti on väär minister Ossinovski võrdlus, et patsiendi vaba liikumine tähendaks avatud arvet haigekassale. Eriarsti vastuvõtule saab siiski meditsiinilise näidustuse ehk saatekirja alusel. Solidaarse ravikindlustusega kaetud tervishoiuteenuse turul ei ole nõudlust, mis põhineks teenuse hinnal – inimesed on siiski haiged siis, kui nad on haiged, mitte siis, kui teenuseosutajaid on rohkem, hind odavam ja kvaliteet konkurentsi tõttu kõrgem. Samuti ei ole eratervishoiuasutused kindlasti selles süüdi, et haigekassa seab praegu kunstlikult kvoodid, mitu patsienti, kus ja millal teenusele pääsevad. Kui suurema nõudlusega erialadel saavad haigekassa aastased mahud täis, ei peaks kindlustatu järgmist kalendriaastat ootama, mil haigekassa raha juurde annab, vaid saama ka praegu õigeaegset ja asjakohast arstiabi. Patsiendi vaba liikumine võimaldaks ka seda.

Teenuse osutamise mahtude kunstlik piiramine koormab haigekassa eelarvet, andes lühiajalise eelarvetasakaalu efekti, aga tekitab pikas perspektiivis suuremad ravikulud. On ilmselge, et õigeaegne arstiabi hoiab ära võimalike täiendavate tervisehädade tekke või olemasolevate süvenemise. Samas kui teenusemahtude kunstlik piiramine osutub süsteemi juhtimise seisukohalt hädavajalikuks, pole seda ka patsiendi vaba liikumise puhul keeruline korraldada, aga sel juhul tuleb aastased teenuse mahud ette anda kindlustatutele, mitte haiglatele. Seega, kindlustuskaitse kunstliku piiramise küsimuse sidumine eratervishoiu rolli suurendamisega on selgelt pahatahtlik ja on otsitud põhjus. Täpselt samamoodi ei muutu kindlustuskaitset omavatele isikutele haigekassa poolt solidaarselt rahastatavad tervishoiuteenused vähem või rohkem kättesaadavaks sõltuvalt patsiendi jõukusest!

Rõhutame, et haigekassa jätkusuutlikkuse analüüsi ühe osana tuleb kindlasti läbi arutada eratervishoiu roll, lähtudes eelkõige patsiendi aga ka haigekassa kui kindlustusseltsi vajadustest. Senine trend, kus vaikimisi ning poliitilise juhtimiseta on lastud kindlustusandjal muutuda eratervishoidu lämmatavaks poliitikakujundajaks, pole aus kellegi suhtes. Avaldame lootust, et sellistesse aruteludesse kaasatakse ka eratervishoiuasutused ning neid peetakse avatult ja ausalt.