Solidaarses tervishoius loeb ainult inimese vajadus abi saada ning pole määrav, kui palju on keegi maksnud ravikindlustusmaksu. See ongi põhimõtteline erinevus solidaarse ravikindlustuse ja erakindlustuse vahel, kirjutab tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Triin Habicht.
Tervishoius väljendub solidaarsus selles, et rahaline panustamine toimub inimese maksevõime alusel, aga hüvitisi saadakse vastavalt vajadusele. Eesti ravikindlustussüsteemis tähendab see, et töötava inimese palgalt läheb 13 protsenti ravikindlustuse eelarvesse.
Samas on kõigil ravikindlustatud inimestel võrdne õigus saada vajalikke tervishoiuteenuseid ja ravimeid. Loeb ainult inimese vajadus abi saada ning pole määrav, kui palju keegi on ravikindlustusmaksu maksnud.
Erakindlustus ei põhine solidaarsusel, vaid sinna tehakse sissemakseid lähtuvalt oma terviseriskidest: suurem risk = suurem sissemakse. Üks olulisim terviserisk on vanus, sest vanuse kasvades tõuseb hüppeliselt ka tõenäosus suurteks tervishoiukuludeks. Järgneval joonisel 1 on toodud ravikindlustuse kulud 2015. aastal vanusrühmade lõikes ja on näha, et 50. eluaastast hakkavad ravikulud kiiresti kasvama. Samuti illustreerib see joonis ilmekalt Eesti ravikindlustuse solidaarsust: tööealine elanik, kes süsteemi rahaliselt üleval peab, on ise suhteliselt väike kulutaja.
Joonis 1. Ravikindlustuse kulud inimese kohta vanusrühmade lõikes, 2015.aasta Allikas: Eesti Haigekassa aastaraamat 2015
Inimese seisukohalt on tervishoiukulusid ka väga keeruline prognoosida ja suurte kuludega kaasnev majanduslik koormus võib olla nii suur, et inimene ise sellega toime ei tule. 2001. aastal avaldatud ravikindlustuse andmete analüüs näitas, et kõigest üks protsent ravikindlustatud inimestest kulutab ligi kolmandiku kogu ravikindlustuse eelarvest. Viiele protsendile suurimatest kulutajatest kulus üle poole eelarvest (vt joonis 2).
Andmed on küll üsna vanad, kuid kui teistegi riikide analüüse kõrvale vaadata, siis võib eeldada, et oluliselt see tänaseks muutunud ei ole. Vähem olulised pole ka ülejäänud kindlustatutele tehtavad oluliselt väiksemad kulutused, sest nende abil on võimalik nii mõndagi kallist haigusepisoodi vältida või vähemalt edasi lükata.
Joonis 2. Ravikindlustuse kulude jaotus. Allikas: Habicht J., Thetloff M., Kiivet R. Kindlustatud isikute suured kulud tervishoiuteenustele. Eesti Arst 2001;80(9):395
Solidaarsuse olulisust mõisteti juba sajandite eest
Solidaarsus on sõltumata sellest, kas riigis on ravikindlustus (nt Saksamaa) või muu riiklik rahastamissüsteem (nt Ühendkuningriigid), olnud Euroopa tervishoiusüsteemide alupõhimõte alates teise maailmasõja lõpust, mil sõja tagajärjed Euroopas tõstsid ootusi suuremale solidaarsusele. Ühendkuningriikide 1948. aastal loodud NHS (National Health Service) on siin parim näide. Selle kolm põhimõtet olid ja on tänaseni: vastab kõigi inimeste vajadustele, on kättesaadav ilma omaosaluseta ja põhineb kliinilisel vajadusel sõltumata maksevõimest.
Solidaarsuse alged tervishoius ulatuvad aga 13. ja 14. sajandisse, kui käsitööliste gildides hakati liikmete haigestumise korral ühiselt vastutust jagama. Solidaarsus oli gildi sisene ega laienenud teistele inimestele. Samas oli see siiski põhimõtteline muutus, sest kiriku kõrvale tekkis teistel alustel toimiv süsteem.
Läbimurre algas 18. sajandi lõpus kahe eraldiseisva protsessi mõjul. Põhjamaades hakkas riik võtma üha suuremat rolli vaeste tervishoiu korraldamisel. Samaaegselt tahtsid teised Euroopa riigid vähendada gildide jõupositsiooni ning hakkasid seetõttu ise ravikindlustusturgu korraldama. Gildipõhise süsteemi vahetasid ajapikku välja teistel alustel toimivad ja riikide reguleeritud solidaarsed kindlustusfondid.
Tervis on eriline vara
Miks on tervise puhul solidaarsus ja sellega seonduvalt ka õiglus ja võrdsus nii olulised? Juba Antiik-Kreekas tõid nii Aristoteles kui ka teised filosoofid tervist esile kui erilist väärtust. Descartes (s.1596) pidas tervist ülimuslikuks hüveks, kuna see loob eeldused kõigeks muuks, nt hariduseks ja tööalaseks arenguks.
Tervise erilisus võrreldes teiste hüvedega seisneb selles, et tervisega on seotud väga suured ja ennustamatud riskid nagu ootamatu raske haigestumine, ning tervist pole ka elu jooksul võimalik koguda nagu seda on võimalik haridusega teha.
Ei kahtle vast keegi, et tervis on see, mis loob inimesele eeldused oma eluga hakkama saada, olla ühiskonnas aktiivne ja saavutada oma eesmärke. See annabki tervisele erilise väärtuse, mis omakorda kandub üle tervishoiule, millele ligipääs peaks kõigile olema võrdne.