Eero Merilind: ravi hind võiks sõltuda inimese tervisekäitumisest

Eero Merilind

FOTO: Eero Vabamägi

Tervishoiusüsteemi rahastamise üle arutlenud perearst Eero Merilind pakub ühe võimalusena tõsta patsiendi omaosalust kuni diagnoosini, mis suurendaks inimese vastutust ja tooks süsteemi raha juurde.

Eero Merilind ütles ajakirjale Perearst antud intervjuus, et kui ravikindlustussüsteem loodi, oli idee, et nende eest, kes pole kindlustatud, maksab riik või kohalik omavalitsus ise haigekassa eelarvesse, vahendab Med24. Tookord oli arutelu, et ravikindlustusmaks võiks olla 16–17 protsenti, kuid jäi 13 protsenti.

«Praegu on raske öelda, miks just see protsent jäi, aga niipalju, kui ma kolleegidega olen rääkinud, siis lihtsalt prooviti, kas 13 protsendist jätkub, ja arvati, et kui ei jätku, siis muudetakse protsent suuremaks. Tänaseni on jätkunud,» rääkis Merilind. Tema sõnul on mõni tõsisem otsus tehtud – näiteks, et töövõimetuslehe esimese paari päeva eest ei maksta ja seejärel maksab tööandja –, aga muus osas on alles praegu avanenud diskussioon, kas hakatakse midagi muutma või mitte.

Merilinnu sõnul on kaks küsimust. Kui ravikindlustusrahast ei piisa, siis kas panna raha juurde riigieelarvest, see tähendab maksutõusu, või peab inimene hakkama ise juurde maksma. Mõlemal on oma plussid ja miinused.

«Mina pooldan sellist süsteemi, et kuni diagnoosini võiks olla inimese omavastutus suurem ja pärast diagnoosi tuleks maksumaksja raha juurde,» lausus perearst. «Kui me viime auto aeg-ajalt tehnilisse kontrolli, peaksid analoogsed kontrollid olema ka inimestel ja nende oma raha eest. Kui inimene seda siis ei tee või soovitusi ei järgi, siis tulevikus haigestudes peaks olema omavastutus suurem.»

Ta tõi näiteks, et hambaravi puhul kehtiks auto tehnilise ülevaatuse näide hästi – kui käid iga aasta hambaid kontrollimas, viis aastat järjest, siis järgmise viie aasta jooksul tasub su hambaravi näiteks 75 protsendi ulatuses haigekassa. Kui ei käi, siis proportsionaalselt maksad ise rohkem. Kui aga kümme aastat pole hambaarsti juures profülaktilist kontrolli teinud, siis maksadki sada protsenti.

Teine võimalus on Rootsi süsteem, kus kõik inimese omaosalusega seotud tegevused korjatakse ühele kontole kokku ja kui on saavutatud teatud piirmäär, siis sealt edasi saab patsient teenuseid tasuta. Omaosaluse alla läheksid ravimite ja hambaravi kulu, arsti- ja ka eraarstivisiidid jne. Näiteks piir oleks 200–300 eurot aastas, millest edasi oleksid tervishoiuteenused tasuta.

«Tänased lahendused on tulnud kirvemeetodil – vaadatakse, et raha pole, ja siis tõstetakse raha ühe eelarverea pealt teisele,» lisas Merilind.

Täispikka intervjuud Eero Merilinnuga saab lugeda oktoobri Perearstist.