Eesti inimeste eluiga on küll võrreldes ülejäänud eurooplastega kiiremini kasvanud, kuid arstiabi halva kättesaadavuse tõttu on vaeste Eesti inimeste elu rikastega võrreldes tunduvalt lühem, selgub OECD ja Euroopa Komisjoni raportist.
Värske raport: paljude Eesti inimeste surmas on süüdi vaesus
23. november 2016, 16:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raportis «Health at a Glance: Europe 2016» rõhutavad nii majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) kui ka Euroopa komisjon, et rahvastiku tervise paranemiseks on vaja rohkem panustada haiguste ennetusele ning arstiabi kvaliteedile, teatas Tervise Arengu Instituut. Tõhusamate rahvatervise ja haiguste ennetamise programmide ning efektiivsema tervishoiusüsteemi abil oleks Euroopas igal aastal võimalik säästa sadade tuhandete inimeste elu ja miljardeid eurosid.
Ligikaudu 550 000 tööealise inimese kroonilistest haigustest (nagu südame-veresoonkonnahaigused, diabeet, pahaloomulised kasvajad) tingitud enneaegsed surmad lähevad Euroopa Liidu (EL) riikide majandusele iga-aastaselt maksma hinnanguliselt 115 miljardit eurot ehk umbes 0,8 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT).
Tänu varasemale diagnoosimisele ja tõhusamatele ravimeetoditele suudetakse üha enam nende haigustega võidelda, kuid näiteks Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on endiselt mahajäämus vähi elulemusnäitajates võrreldes ülejäänud Euroopaga. Väga palju inimelusid nõuab vähk. Eestis jääb pärasoolevähki ja naiste rinnavähki põdevatest inimestest viie aasta jooksul ellu vähem kui Euroopas keskmiselt, kuid emakakaelavähi puhul on see näitaja Euroopa keskmisest kõrgem.
Suuri riikidevahelisi erinevusi eeldatava eluea pikkuses süvendavad veelgi riigisisesed erinevused eluea kestuses sõltuvalt inimeste hariduslikust ja sotsiaalsest taustast. ELis keskmiselt elavad madalama haridusega inimesed seitse aastat vähem kui kõige haritumad. Eriti suur lõhe ilmneb Kesk- ja Ida-Euroopa riikides ning kõige teravamalt just meeste puhul, kuna nende hulgas esineb rohkem riskikäitumist. Eesti naiste keskmine eeldatav eluiga sünnihetkel jäi 2014. aastal ELi naiste keskmisest (83,6 aastat) maha 1,7 aastaga ja meestel 5,7 aastaga (ELi keskmine meestel 78,1 aastat). Kui kõrvutada riigiti üldise eeldatava eluea kasvu võrreldes 1990. aastaga, siis on Eesti läbi teinud kõige kiirema tõusu – keskmine eluiga on pikenenud 7,5 aasta võrra.
Pärast ülemaailmset majanduskriisi on mitmes ELi riigis kasvanud nende madalamapalgaliste inimeste arv, kes ütlevad, et tervishoiuteenuste kättesaadavus on nende jaoks halvenenud. 2014. aasta Euroopas tehtud sissetulekute ja elamistingimuste uuringu (EU-SILC) andmetel olid Läti, Eesti ja Kreeka need riigid, kus sõltumata sissetuleku suurusest tõi rohkem kui kümme protsenti inimestest välja, et ei ole saanud käia arsti vastuvõtul, kuigi selleks oli vajadus. Kättesaadavuse hindamisel arvestati põhjusena vähemalt ühte kolmest: majanduslikud põhjused, arstiabi osutaja asukoht, pikad ootejärjekorrad.
Esmatasandi arstiabi kättesaadavus sõltumata inimeste elukohast (ka kaugemates maapiirkondades ja vaesemates linnaosades) mängib OECD hinnangul võtmerolli tervise ebavõrdsuse ja haiglaravijuhtude arvu vähendamisel kõigis Euroopa riikides.
Kulukas kokkuhoid
Rapordis leitakse, et arstiabi kättesaadavuse tagamine on inimeste eluea ja tervise parandamiseks kriitilise tähtsusega. Seetõttu on oluline tervishoiusüsteemi paindlikkuse, efektiivsuse ja jätkusuutlikkuse tõstmine. Selleks on tarvis tervishoidu investeerida, kuid kuna majanduskasv on Euroopas olnud aeglane, siis on ka tervishoiukulutused kasvanud aeglaselt. EL kulutas tervishoiule 9,9 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Väikesed on tervishoiukulutused ELi idapoolsetes riikides, kus need ulatuvad viie kuni kuue protsendini SKTst.
Kogumiku koostamise järel Tervise Arengu Instituudi poolt avaldatud täpsustatud andmetel oli Eestis tervishoiukulude osatähtsus SKTst 6,5 protsenti. Kuna viimastel aastatel on tervishoiukulude juurdekasv olnud SKT kasvuga võrreldes suurem, siis on Eesti näitaja taas võrreldav 2009. aasta tasemega, mil tervishoiukulude osakaal SKTst oli viimaste aastate üks kõrgemaid. Tervishoiukulude osakaal SKTst oli prognooside kohaselt kõige suurem Saksamaal, Rootsis ja Prantsusmaal – umbes 11 protsenti SKTst, järgnesid Holland ja Taani (vastavalt 10,8 ja 10,6 protsenti).
Halb tervis on märkimisväärseks koormuseks sotsiaal- ja ravikindlustussüsteemile – ELi riikides kulub töövõimetustoetustele ja haiguspäevade kompenseerimisele igal aastal keskmiselt 1,7 protsenti SKTst. Seda on rohkem, kui kulub töötute toetustele. Seevastu eraldatakse rahvatervisele ja haiguste ennetusele keskmiselt ainult kolm protsenti tervishoiukuludest. Tervise Arengu Instituudi (TAI) andmetel oli 2015. aastal Eestis ennetusele suunatud vahendite osakaal tervishoiukuludest 3,2 protsenti.
Raportis tuuakse välja, et suurem panustamine ennetustegevustesse ning vähenenud töövõimega inimeste parem kaasamine tööjõuturule tooks ELi riikides kaasa olulist majanduslikku ja sotsiaalset kasu.
OECD hinnangul on tervishoiukulude osakaal SKTst lähiaastatel kõigis riikides kasvamas ja seda eelkõige seoses elanikkonna vananemise ning uute diagnostiliste ja ravitehnoloogiate kasutuselevõtuga.
Kogumik «Health at a Glance: Europe 2016» on üks osa uuenenud koostööst OECD ja Euroopa komisjoni vahel ning see annab ülevaate 28 ELi liikmesriigi, viie kandidaatriigi ning kolme Euroopa vabakaubanduse assotsiatsiooni riigi viimaste aastate arengutest inimeste tervises ja tervisesüsteemides.